16.07.2019
Igal ajaleheartiklil on oma sisemine elu. Pilt on illustratiivne.
Majandusõppejõud Alver Aria kirjutab sellest, milline metoodika võiks olla ühe meediaartikli aluseks.
“Meedias ilmuvad mitmesugused artiklid erinevate hoiakutega toimunud või alles tulevikus toimuvate sündmuste kohta. Lugejatel tekib arusaadavalt küsimus – mida artiklitega tahetakse saavutada ning kas artikli eesmärk on kooskõlas lugeja huvidega. Seetõttu oleks otstarbekas mitte leiutada jalgratast ning uurida juba olemasolevaid meediaanalüüsi meetodeid.
Üks tuntumaid meediaanalüüsi meetodeid, mis on jõukohane ka ilma spetsiaalse hariduseta lugejale, on Potteri kast. Inglise keeles kirjutatakse termin „Potter box“ ja vastav materjal on leitav internetist. Potteri kasti kasutatakse otsustamaks, kas sõnum või ka järgnev tegu on eetiline. Mudeli loojaks on Ralph B. Potter Harvard Divinity School’ist.
Kõik artiklis väljendatu võib kokku võtta neljas elemendis – faktid, väärtused, printsiibid ja lojaalsus.
Faktid seostuvad situatsiooni kirjeldamisega – mis juhtus või hakkab juhtuma. Fakt on tõene asjaolu, mille olemasolu saab korduvalt kontrollida või mida saab korduvalt esile kutsuda.
Kui kirjutada ajalehes, et tänav Y kaevati X kuupäeval üles, siis on võimalik käia korduvalt kohapeal ja veenduda augu olemasolus. Samuti on tõene väide, et kui tänaval Y kaevata X kuupäeval auk, siis liiklus augu teatava suuruse korral jääb seisma – vastav katse on alati võimalik.
Faktide kõrval pakutakse artiklites väärtushinnanguid, tihti esitledes neid faktidena ja kasutades sotsiaalse manipulatsiooni vahendina. Väärtushinnang võib olla tõene või ka mitte, kuid väärtushinnangut ei saa kontrollida. Väärtushinnang on isiku subjektiivne arvamus. Väide, et poliitik X on kurjategija, on väärtushinnang seni, kuni pole kohtu jõustunud kohtuotsust. Jõustunud kohtuotsus on alles fakt.
Faktid peavad andma lugejale adekvaatse ülevaate situatsioonist. Ebaadekvaatse situatsiooni saame ka fakte kasutades, kui kasutame fakte ainult osaliselt või teatud järjestuses (ehk kombinatsioonis). Mõnikord võib situatsiooni hindamisel olla oluline ka see, millest ei räägita – saame küsida, miks ei räägita.
Faktide valik sõltub nii sõnumi koostaja tahtest (manipuleerimise probleem) kui ka tema kultuuritaustast – mida sõnumi koostaja peab oluliseks.
Siit on otstarbekohane minna väärtuste juurde. Väärtusel on mitmeid definitsioone, kuid käesoleva artikli kontekstis näitavad väärtused, mida sõnumi koostaja peab oluliseks ja mitteoluliseks, õigeks ja valeks. Tehniliselt kujunevad X ja Y teljed, kuhu sõnumi koostaja asetab esitatavad faktid ning faktide põhjal soovitatavad tegevused. Lugeja, koostades enese väärtuste teljestiku ja võrreldes artiklist tuleneva teljestikuga, saab otsustada, kas tema väärtused langevad kokku artikli koostaja väärtustega.
Faktide esitab sõnumi koostaja eristatavate printsiipide alusel. Samuti alluvad printsiipide järgsele analüüsile teod, millele sõnumi koostaja üles kutsub. Oletame, et artikli puhul pole tegemist otsese pahatahtlikkusega ja artikli kirjutaja on eetiline. Eetika printsiibid on järgmised.
Esiteks – kuldse kesktee printsiip. Seda printsiipi propageeris Aristoteles – väljendused ja teod peavad olema mõõdukad, osaliste huve arvestavad ning praktikas tähendab kesktee kompromissi. Eetika aluse on mõõdukus. Muidugi tekib küsimus, kas valet ja tõde ühendades saame üldse ühendada, kas vale suhtes saab olla mõõdukas?
Kuldse kesktee printsiipi propageeris ka Konfutsius (Kǒng Fūzǐ; 孔夫子), kes arvas, et voorust ei väljenda mitte ekstreemsus, vaid voorus asub ekstreemsuste vahelises keskpunktis. Konfutsius seondas vooruse õilsa isiku teemaga – meil on alust küsida, kas me saame Eesti poliitikuid pidada õilsateks.
Järgmine printsiip on Kanti kategooriline imperatiiv – tee teistele seda, mida Sa ootad teistelt tegevat endale. Siit järeldub ka, et ära tee teistele seda, mida Sa ei soovi teistel tegevat Sinu suhtes. Mingit isikut hukka mõistes arvesta võimalikku hukkamõistu ka enda suhtes ja ära siis hädalda. Igal juhul tuleb käituda nii, et Sinu tegu oleks universaalselt õige ja õiglane.
Järgmise printsiibi sõnastas John Stuart Mill – kasulikkuse printsiip. Käitu nii, et Sinu tegu oleks kasulik ja teeks õnnelikuks võimalikult suure hulga inimesi. Näiteks X artikli puhul saab küsida, kui suure hulga inimesi teeb õnnelikuks tegu, millele poliitik kutsub.
John Rawls’i õigluse printsiibi aluseks on tõdemus, et erinevused sotsiaalses staatuses (varanduslik seisund, võim, haridus) toob kaasa ebavõrdsuse moraalireeglite ees. Seda väljendab rooma vanasõna „mis Jupiterile lubatud, pole lubatud härjale“.
Praktikas näeme, et vaene harimata inimene jääb ka Eestis võimu hammasrataste vahele, samal ajal rikas ärimees libiseb välja. J. Rawls kutsub üles kehtestama reegleid kehvemate kaitseks, sotsiaalselt kõrgemal järjel asuvad isikud saavad niigi hakkama. Meediasõnumite puhul peaks analüüsima, kas sõnum kutsub tegudele kehvemate kaitseks.
Viimaseks printsiibiks on vooruse printsiip. See kutsub armastama kõiki ümbritsevaid inimesi, samal määral kui iseennast. Me peaks armastama oma naabreid. Meediasõnumite puhul võiks vaadata, kui palju ikkagi naabri (või teise partei liikme) armastamisega Eestis avaldatud artiklites tegemist on. Vooruse printsiip on diskussiooni esemeks teoloogilistes aruteludes – jätaks aga kõrvale, kuivõrd religioonid praktikas juurutavad üldist armastust. Üks asi on rääkida, teine asi tegelikkus.
Kui me oleme tuvastanud faktide olemasolu ning iseloomu, väärtused ja sõnumi koostamise ja kavandatud tegude eetika, saame edasi minna lojaalsuse punkti juurde. Milleks artikkel X just sel ajal ja sellise sisuga ilmus? Kelle huvides artikkel on?
Sõnumi koostaja võib olla lojaalne isendale – näiteks poliitik soovib saavutada populaarsust. Lojaalne võib olla oma grupile – näiteks parteile või kogudusele. Lojaalne võib olla ühiskonnale tervikuna. Lojaalne võib olla välisriigile või Euroopa Liidu ametkonnale. Siiski tuleb lugejal küsida – kas sõnumi koostaja on lojaalne ka lugejale ja milles seisneb lugeja kasu?
Sellisele suhteliselt lihtsale analüüsi metoodikale peaks alluma mitte ainult artiklid, vaid ka sotsiaalmeedia – sealhulgas kommentaarid artiklitele. Seega – jõudu tööle!”