Algavas Europarlamendi valimiskampaanias oleks rahvuskonservatiivsetel kandidaatidel õpetlik meeles pidada ja valijatele tutvustada konservatiivsuse printsiipe. Need oleks järgmised.
Esiteks – on olemas püsiv moraalne kord, mis on loodud inimese jaoks ja inimene tema jaoks. See printsiip põhineb püsiva inimloomuse ja püsiva moraalsuse ideel. Moraalsus ja sotsiaalne keskkond peavad olema harmoonias. Vastandiks on liberaalne vaade, kus moraalsus on muutuv ja peab vastama inimese ihadele ja soovidele – sellest tulenevalt peab muutuma ka sotsiaalne keskkond ja selle normid (näiteks abielu institutsioon). Esikohal on hedonistlik ja utilitaarne individualism, pole olemas mingit fundamentaalset tõde, vajalik on vaid sisemiste pingete kõrvaldamine teel rahuldusele.
Teiseks – traditsioonide ja tavade järgimine ning sotsiaalse lammutamise vältimine. Järjepidevus ühendab põlvkondi ja kannab edasi kogemust, kui kogukonna elujõudu. Ei ole õige üles ehitada ühiskonda isikliku ratsionaalsuse ja subjektiivse hinnangu tulemusel. Liberaalid ei näe järjepidevusel mõtet, globaalses külas toimub gruppide mõjujõu muutuse tulemusel pidev tavade muutus. Tavad pole arvestatavad, kui nad ei too kaasa isiklikku mõnutunnet. Tavade muutmise aluseks on liberaalne arusaam sisemistel väärtustel põhinevast vabadusest, mis lubab teha kõike üksikisikut rahuldavat. Inimene on vaba valima ise, mis on hea elu ning kuidas head elu saavutada. Näiteks religiooni osas valib inimene ise, mis on jumal ja kuidas jumalat teenida – mingid kiriklikud traditsioonid pole vajalikud. Sama mõte töö tegemisel – ise tean, kas tööl on mingi tähendus ja mida ma mõistan väärika töö all.
Kolmandaks – eelnevate põlvkondade tarkuse arvestamine. Moraal ja ühiskonna institutsioonid (näiteks abielu) ei kujunenud juhuslikult, nad on mingil moel seni olnud tarvilikud ja ka tulevikus. Liberaalid väidavad, et tehnoloogiline ja poliitiline areng sunnib hülgama kõik varasemad seisukohad, need pidurdavad arengut ja sotsiaalne olukord nõuab hoopis teistsugust moraali ning norme.
Neljandaks – ettevaatlikkus. Tuleb olla mõistlik, järgida praktilist tarkust ja pikaajalisi eesmärke eelistada lühiajalistele. Lihtsad lahendused ja kiired võivad olla kahjulikud (näiteks tööjõu sissetoomine lihtsa töö tegemiseks). Liberaal lähtub enamasti katse-eksituse meetodist (näiteks võtab vastu eelarve uute maksude baasil, ilma piisava mõjuanalüüsita), sest usub kiire tagasipööramise võimalust.
Viiendaks – mitmekesisus. Me saame eeldada mõistlikult korrastatud ühiskonda, mis tähendab . eeldab arvamuste ja võimaluste mitmekesisust – pole olemas täielikult õiget või valet seisukohta. Liberaalid peavad õigeks vaid ühte äärmuslikku arvamust, seda mittejagavad grupid ja inimesed tuleb tühistada ning nende sõnaõigus ära võtta. Seda ka sellisel juhul, kui arvamuse avaldamine on seadusandlikult lubatud (näiteks Riigikogus). Liberaalid teavad, mis antud ajahetkel on ainuõige, kõik peavad vastama mingile standardile (näiteks Euroopa kodaniku väärtustele, õigele partei tegutsemisele), see ei takista subjektiivse kasulikkuse ja mõnutunde tõukel senist ainuõiget hüljata.
Kuuendaks – ebatäiuslikkus. Kuna inimloomus on ebatäiuslik, siis on ka ühiskondlik kord ja eraldi inimesed võetuna ebatäiuslikud. Utoopia otsimine ja ühiskonna täiuslikkuse lubamine võivad kaasa tuua katastroofilise sotsiaalse keskkonna lagunemise. Liberaalid lubavad uut inimest, kuid kuna inimene aga kipub uue inimese standardit mitte järgima, siis täiusliku inimese ja käitumise otsimine viib paratamatult üha tugevnevatele repressioonidele (kõik, kes viivad maksud naaberriiki, on rahvavaenlased – teame, mis nendega teha). Üldreeglina eelmised põlvkonnad on liberaalide arvates ebatäiuslikud, sest nad ei oska rahaasju juhtida, ettevõtlust arendada jne. Ühiskonna juhtkonnas on liberaalide seisukohalt koht ainult nende seisukohti jagaval täiuslikul põlvkonnal.
Seitsmendaks – vabaduse ja omandi omavaheline moraalne seos. Eraisiku omand pole riigi omand, mida võib suvaliselt maksustada, vaid selleks peab olema rahva volitus, saaduna eraisikutest omanikelt vabadel valimistel. Samas tuleb silmas pidada omandi moraalsust nii omandamisel kui ka kasutamisel.
Liberaalid ühelt poolt käsitlevad omandit kui nende tahtele igamoodi alluvat (vaata Eesti valitsuse käsitlus maksustamisest), teisalt aga piirata kuidagi ebavõrdset rikastumist (vaata pangamaksust hoidumine ja välismaistele investoritele Eestist kokku riisutud raha ülekandmine; suured teenustasud võrreldes välismaaga). Liberaalide arvates on inimestel erinevad anded ja seetõttu rikaste mingi moraalne kohustus vaesemate ees pole vajalik. Vastupidi – rikkamaid ja edukamaid kui andekaid tuleb toetada, vähemalt ei tohi vaestel olla mingeid eelised (vaata maksuküüru lahendus). Kõik rikaste valikud on õiged, kui nad täidavad rikaste endi poolt seatud eesmärke – kasumi teenimist. Rikastele sotsiaalseid eesmärke ei seata, sotsiaalseid eesmärke täidetakse rahvalikust ühisest kassast ehk eelarvest, kus peamine laekumine tuleb siiski vaesemalt elanikkonnalt.
Kaheksandaks – kogukondade toetus ja sunnitud kollektiivse töö eitamine. Sotsiaalsed otsused sünnivad konservatiivi jaoks eelkõige kohapeal sealset olukorda arvestades ja kogukondade ettepanekul. Igasugune üleriigiline sunniviisiline standardiseerimine peab olema võimalikult piiratud. Liberaalid lähtuvad ainuõigest Euroopa ülesest standardist või siis Eesti ametkondade seisukohtadest ning kuna kogukonnad on mitmekesised ja ebatäiuslikud, siis sõidetakse neid üle (koolide likvideerimine, eriplaneeringute kehtestamine). Pole ime, kui vastutav poliitik kohtab hindab võrumaalaste vastuvõtu ründavaks, taipamata juhtimise üht tähtsat hooba – õpi tundma erinevaid arvamusi ja siis on sinu poliitika tunduvalt edukam.
Üheksandaks – võimu ja inimlike kirgede mõistlik piiramine. Konservatiivi jaoks on poliitiline vabadus teha, mida ainult tahad, despotism. Vabariigis võib selline teiste arvamuste mittearvestamine tähendada demokraatlikku despotismi. Konservatiiv püüab tavade alusel võimu tasakaalustada. Liberaal näeb võimu ülekaalus võimalust ellu viia täiuslikku ideed (magusate jookideta ja suhkruvaba ühiskond; elektriautod; tuulikud ja päikesepaneelid energia tootmine ilma fossiilsete kütusteta). Kuna ühiskonnas on sotsiaalselt ja majanduslikult erinevad grupid, siis paratamatult sõidetakse nendest üle (meie partei ju võitis Riigikogus nii palju kohti, näiteks 38). Ka eraisikute puhul seab liberaal esiplaanile inimlikud kired. Loomulikult tuleb inimlikke kirgi (näiteks seksuaalseid kalduvusi) arvestada, kuid kuna kõik grupid ei kiida heaks üksiku grupi (tihti väikese grupi) moraalseid kõrvalekaldumisi, siis ilma kirgede mõistliku piiranguteta ühiskond lõheneb.
Kümnendaks – ühiskondlike muutuste ja järjepidevuse tasakaal. Järjepidevus annab ühiskonnale tasakaalu ja stabiilsuse, uus pole ilma kaalutlemata ja kohandamata alati parem kui vana. Liberaalid lubavad kiireid muutusi ja nende tulemusel lähenevat paradiisi (kui mõttemaailm ja tavad muutuvad Euroopa väärtustele vastavaks, siis Nuustakul saabub samasugune paradiis nagu Brüsselis; kui haridussüsteem on samasugune leebe, nagu Euroopas, siis saabub Eestisse tehnoloogiline õitseng).
Alver Aria