Alver Aria: tõe tähendusest migratsioonis ehk mis ootab migranti Eestis ees

Majandusõppejõud Alver Aria kirjeldab erakordselt tõeselt ja täpselt seda, milliseks kujuneb migrandi elu Eestis reaalselt, kui riik ainult teda „sallivuslikult“ poputama ei hakka.

„Indiviid saab teha ratsionaalseid valikuid vaid piisavat informatsiooni omades. Migrant teeb otsuse kodumaalt lahkuda ja teise riiki siirduda temale kättesaadava teabe põhjal.

Euroopast on migrantidel ettekujutus kui omalaadsest maapealsest paradiisist, kui puuduvad sotsiaalsed konfliktid ja hüvesid jaotatakse vastavalt vajadusele. Tegelikult asjaolud on hoopis teistsugused – elu kapitalistlikus Euroopas on stressirohke ja täis surmani kestvaid väljakutseid.

Pingeline on elu ka tänapäeva Eestis, kus saabuja peab leidma endale koha majandussüsteemis ja hüved välja teenima.

Jättes tähelepanust välja Euroopa probleemid üldisemalt, keskenduks migrantidele Eestist maalitavale pildile. Ettekujutus Eestist peaks olema tõene, sest see väldiks ühelt poolt immigrantide pettumuse ja sellest tulenevad julgeoleku riskid, teisalt võimaldaks vähendada riigi kulutusi migrantide Eestisse toomisele ja hilisemale ärasaatmisele. Järgneva jutu  aines pole suunatud Eestisse kutsutavatele spetsialistidele, vaid eelkõige põgenikele.

Millised oleksid Eestist kujuneva pildi koostisosad?

Vaatleme kõigepealt tööjõuvajaduse katmise probleemi. Eesti ettevõtjad tunnistavad, et eelkõige oodatakse uut tööjõudu nendele töödele, mida kohalikud ei soovi teha. Vaikitakse, et sellised tööd on rasked, räpased, kurnavad ja nende eest makstakse vähe – saadud tasu eest pole võimalik ära elada.

Seega peaksime küsima – „kas Sa soovid Eestis teha vähetasuvat rasket tööd väikese palga eest ehk olema ori?“ Orja mõiste kasutamine pole vale, sest me loodame, et tulijad rügavad meie eest nii tugevalt, et saame tulevikus pensionipõlve pidada. Põgenikule tuleks rõhutada, et ta hakkab täitma jalga lasknud eesti inimeste töökohti, sest need olid liiga targad mitte laskmaks end edasi ekspluateerida.

Samuti peaks rääkima, et põgenik ei saa jätkata endist eluviisi. Eesti naised käivad tööl mitte ainult seepärast, et töö võimaldab enesearengut, vaid ka seetõttu, et muidu ei tuleks pere rahaliselt välja. Seega koduperenaist põgenik endale lubada ei saa.

Eesti naistel on vähene arv lapsi ka seetõttu, et majanduslik olukord ei võimalda paljulapselistel perekondadel korralikult toime tulla.

Seejuures tuleks põgenikule tutvustada Eesti tööseadusandlust oma paindliku töölepinguga – iga hetk võid Sa sattuda tänavale, kui Sinu pingutus pole tööandja jaoks piisavalt kasulik. Loomulikult peaks põgenik proovima ka enne sooviavalduse täitmist algelist keeleõpet – talle tuleb selgitada, et ilma eesti keelt oskamata jääbki ta kuni surmani sibiks.

Oluline osa põgenikest on religioossed. Põgenikele tuleb rääkida, et usulised küsimused on eraasi – vabal ajal võid palvetada või teha mistahes, kui Sa ei riku avalikku korda ja ei kahjusta teiste inimeste tervist.

Pole aga mingit alust loota, et kapitalistlikus Eestis saad Sa tagada oma usukommete järgimise. Moslemid peavad teadma, et halal-toit on harukordne ja kallis. Keegi ei hakka lihatööstuses rajama eraldi lihatöötlemise liini, toodetes on sees ka osakesi sealihast ning loomulikult ei järgita loomade tapmise islami reegleid. Pagaritoodetes on maitse parandamiseks kasutatud alkoholi. Piimatoodetes kasutatakse alkoholi ja seaželeed.

Halal riietuse leidmine poest on võimatu. Naised ja mehed töötavad ühes ruumis, tööl klientide peletamise ja tööõnnetuste  vältimiseks ei lubata lainetavaid ja kohmakaid usulise iseloomuga riideid ning peakatteid.

Ka usulisi tähtpäevi ei soosita – olenemata sellest, et Sul on ramadaan ja Sa pole päeval söönud ega joonud, pead Sa töökohal olema virk. Igapäevaste palvuste ajaks ei peata keegi tootmisliini, palvetada saad vaheaegadel, kui teised söövad või puhkavad. Üsna kindlasti ei lange vaheajad kokku mulla poolt palvusele kutsumise aegadega, sest miks peaks ühele religioonile tegema erandeid – pole teada, mis teiste religioonide esindajad siis tahtma hakkavad.

Elamispinda tutvustades ei tohiks näidata Tallinna uusasunduste vaateid. Arvestades põgeniku tulevast rahalist seisundit, tuleks talle näidata videot Virumaa või endiste kolhoosikeskuste paneelelamutest koos õpetusega kapitaalremondi vajalikkusest. Kui mõni perekond soovib tulevikus asuda elama maale, siis tuleks näidata umbetuisanud külavaheteed ja rääkida lumekoristamise kasulikkusest.

Et põgenik saaks ülevaate eesootavast, tuleks tema põgenikelaagri telgi ette lükata buldooseriga liivakuhi ja kästa see igal hommikul ära koristada. Seejuures peaks põgenik ette kujutama, et ta teeb seda külmkapi sügavkülmiku tingimustes. Tutvustada võiks ka küttepuude varumise tsüklit ja selle kasulikkust võrreldes spordisaaliga.

Erilist tähelepanu tuleks maakohtade puhul pöörata kuivkäimla ökoloogilistele eelistele. Migrandid on harjunud põgenikelaagris tooma ühisest kaevust vett. Põgenikule peaks toonitama, et selles suhtes satuvad nad tuttavasse olustikku – „solk sees, vesi väljas“. Samuti kulub ära pikkade distantside jala läbimise harjumus – arvestades koolide ja teeninduspunktide kaugust tulevasest kodust.

Osa migrante põgeneb sõjaliste konfliktide eest. Otstarbekas oleks põgenikele tutvustada Eesti sõjalist situatsiooni, liitlasvägede pidevat Eestisse kuhjumist ning mingrandi tulevikuvaadet teenida Eesti riiki eesliinikaevikus. Sama jutt kehtib põgeniku poegade suhtes, sest me ei soovi saada ainult tööjõudu, vaid ka sõdureid.

Kindlasti tuleks põgenikule seletada, et ümberotsustamine tulevikus teise riigi kasuks pole võimalik – nad saadetakse Euroopa teistest riikidest sundkorras Eestisse tagasi. Seepärast peaks otsustus olema läbimõeldud.

Kui põgenik ja tema pere on eespool märgitud tingimustega nõus, siis järgneks lubaduste reaalsuse kontroll. Kui ikka põgenik on vigane, siis ta ei saa meeletult töötada ning ka sõdurina on ta kõlbmatu. Kõlblik põgenik ja tema pere aga peaksid kinnitama, et nad on nõus eesti inimese tavatingimustega ning nad aktsepteerivad printsiipi „hädasoleva vaese inimese probleemide lahendus on vaeses inimeses endas“ ehk „uppuja päästmine on uppuja enda asi“. Viimast printsiipi on Eesti valitsused rakendanud eestimaalaste peal ja eestlased on omandanud peaaegu täiusliku reageerimisoskuse.

Kas sellist valiku metoodikat on võimalik rakendada? Muidugi, sest siseministeeriumi portfell on EKRE käes ja piisab ministri korraldusest põgenike valikut teostavatele ametnikele. Muidugi võib Eestist jääda kehv pilt. Samas oleme elatustasemelt üsna vilets Euroopa riik ning põgenikule võib siiasattumine olla mitte õnn, vaid õnnetus. Seda oletust kinnitab põgenike püüd Eestis jalga lasta.

Ühtlasi pole käesolev kirjatükk koostatud mingil määral Eesti valitseva eliidi kritiseerimiseks, nad on erakordselt targad ja eesti rahvale pühendunud. Kuna kõik on niigi väga hästi, siis kirjatükk on mõeldud ainult suure hea väikeseks korrigeerimiseks.”