17.11.2020
Demokraat Nancy Pelosi on alati president Trumpi ja tema poliitikat vihanud.
“Ameerika Ühendriikides rullub meie kõikide silma all päise päeva ajal häbematu riigipööre. See on arusaadav igale end Ühendriikide poliitiliste sündmustega kursis hoidvale mõtlevale inimesele. Alljärgnevalt kirjutan lahti mõned praeguse riigipöörde tunnusjooned.
Algatuseks tuleb nentida, et võib-olla tasub enne selle artikli lugemist end kurssi viia mida endine Trumpi administratsiooni strateegilise kommunikatsiooni juht Michael Anton on kirjutanud juba enne valimisi. Loed seda artiklit ja riigipöörde kondikava on lahti seletatud – on selge, mis juba juhtus ja mis lähipäevil tulemas on.
Liberaalne meedia valmistas inimesi riigipöördeks psühholoogiliselt ette
Juba enne valimisi valmistuti riigipöördeks hoolega. Ühelt poolt küll loodeti, et olukord laheneb iseenesest ja koroonaviirusega hädas olev president Trump kaotab ilma vahelesekkumiseta valimised, kuna rumalam valijaskonna osa võis pidada Trumpi viimase poole aasta majanduslike tagasilöökide põhjustajaks. Et seda efekti saavutada, andis peavoolumeedia omalt poolt parima, portreteerides Trumpi administratsiooni reageerimist ootamatule epideemiale võimalikult negatiivsena, näidates Trumpi saamatu ja irratsionaalsena.
Osa valimiseelsest strateegiast oli arvamusküsitluste moonutamine ja libaküsitluste tegemine, millede kaudu “selgus”, et Trump on suurelt valimisi kaotamas. Räägiti trummipõrina saatel tulevast “sinisest lainest” valimistel. Tegemist oli ehtsa manipulatsiooniga, sest rahva enamus oli Trumpi suhtes sümpatiseeriv. Seda hoolimata neli aastat kestnud Trumpi mustamisest meedia poolt (või siis paradoksaalsel kombel pigem isegi et tänu meedia absurdile).
Pollide moonutamine täitis tegelikult kahte eesmärki. Üheks oli valijate töötlemine enne valimisi, proovides Trumpi näidata “kaotajana”. Teatavasti inimese psühholoogia on üles ehitatud nii, et veel küpseks isiksuseks arenemata, evolutsiooniliselt madalamal arenguastmel ebaintelligentne ja nõrk inimene väldib nende seltskonda, keda ta peab “kaotajaks” ja tänu sellele efektile võivad miljonid valida lihtsalt selle kandidaadi poolt, kes juba näib “võitjana”, selle asemel, et teha endale kasulik ratsionaalne valik kandidaadi programmi alusel.
Teine eesmärk oli juba kuritegelikum – selle eesmärk oli valmistada rahvast ette tulevasteks valimiste võltsimiseks, juhul kui eelnev rahva töötlus ei taga seda, et valimispäeval tuleks võit “loomulikul teel”. Sellist taktikat reageerida sündmustele võimaldas muudetud valimissüsteem, mis muu hulgas lubas identifitseerimata inimestel hääletada posti teel.
Nii juhtuski, Trump oli juba valimisi suurelt võitmas, peatati häälte lugemine ettevalmistatud võtmeosariikides. Furgoonid täis hääletussedelite pakke vurasid ööpimeduse katte all valimisjaoskondadesse. Valimishäälte arvestamise elektroonilistes programmides olnud häälekantimise mehhanismid käivitati. Edasine on juba ajalugu – korraga hakkas Bideni edu sajatuhandeste hüpete abil kõikjal kasvama ning “punased” osariigid värvusid “siniseks”.
Meedia osaleb edasi lääneriikide mõistes enneolematu mastaabiga infooperatsioonis. Põhi oli ette valmistatud, liberaalse meedia tarbija elas ulmas, et Biden võidab niikuinii. Sestap peale mõnetunnist ehmatust “taastus” tema jaoks normaalne olukord. Edasine meediaoperatsioon hõlmas endas Bideni võidu kiiret väljakuulutamist ja sellest rääkimist kui “sündinud faktist”. Tähelepanuväärne on jälgida, kuivõrd minutite pealt ühtlustuv, terminoloogiliselt ning tihtipeale isegi sõna-sõnalt ühtsed on liberaalse meedia seisukohavõtud antud valimiste teemas. Vastuvaidlemist mittetaluvad, ühtsed seisukohtad ja kasutatava sõnavara koordineeritus (enamasti muidugi läbi paari uudisteagentuuri) on ilmselge.
Kui Ühendriikides oleks vaba ajakirjandus hiidkorporatsioonide tasemel säilinud, oleks uuriv ajakirjandus tõstatanud mitmeid küsimusi. Muidugi mitte sõna-sõnalt president Trumpi tviitide vaimus, vaid iseseisvalt oleks hakatud uurima, kas esines ebakohtasid valimisprotsessis, oleks saadetud uurivad ajakirjanikud linnadesse, kus väidetavalt esines pettusi, vaatlejate blokeerimisi jne. Ette teadmata, kas need süüdistused on tõesed, pooltõesed või väärad.
Kuid midagi sellist ei sündinud. See, et valimised olid ajaloo puhtaimad, see oli ajakirjandushiidudele teada minutipealt. Ennekuulmatu demokraatlikus ühiskonnas.
Selle asemel me näeme hoopis seda, kuidas meedia sõna otseses mõttes testib oma tarbijate absurdi vastuvõtu võimet, näiteks rääkides, et Trump olla valimiskaotust tunnistanud. Seda intervjuu peale, kus Trump kuulutab valimisvõitu. Samuti näiteks kuulutati, et vabariiklased loobusid kohtuhagi esitamisest Pennsylvanias, kui ometi see info lükati koheselt presidendi esindajate poolt ümber.
Meedia on loonud konsensuspsühhoosi presidendivalimiste küsimuses
See absurdi edastamine meedia poolt pole juhuslik. Ühelt poolt luuakse sellega kinnitust oma tarbijatele, et Trumpi loobumine valimispettuste vastu võitlemisest on vaid aja küsimus. Kuid teisalt testitakse ja kinnistatakse selliste absurdsete väidete koordineeritud levitamisega enda mõjualas olevate inimeste konsensuspsühholoogilist vastuvõtlikkust. Konsensuspsühholoogiat edendatakse nii oma narratiivide katkematu ja sõna-sõnalise ülelugemisega, absurdi esitlemisega “tõe” või “fakti” pähe ning muidugi ka otsese info varjamisega.
Konsensuspsühholoogia tagab, et kui kahtled, kas valimiste 100% täpsuses ning kui arvad, et ametlikegi tulemuste järele nii tasavägistes presidendivalimistes saab lõpliku võitja kuulutada peale peamiste kohtuvaidluste lõppu, siis arvatakse sind “seltskonnast” välja kui marutõbise. Nagu ütles üks mu tuttav, kes kutsus mind üles loobuma tõe tagaajamisest konformse olemise kasuks: “Me oleme karjaloomad ja peame lugema ühiskonna sotsiaalseid norme. Selle nimi on sotsiaalne intelligentsus. Kui biiti ei loe, siis oledki karjas paaria.” Ta oli nimelt saanud endale hiljuti töö hierarhilises maksumaksjaga seotud ettevõttes.
Teine tuttav, meediaga tugevalt seotud inimene, nentis, et Ühendriikides on valimistega probleeme, vähemalt mingi arvu surnute osalemine valimistel on faktiliselt tõestatud. Kuid ta sai aru, et selles küsimuses avalikumalt millegi arvamine erinevalt konsensusest võib viia isikliku karjääri täieliku hävimiseni. Ja loomulikult eelistab ta hoida teemas lihtsalt madalat profiili, loobudes võimalusel ehk lausa valetamisest.
Sellise konsensuspsühholoogia loomisega ja iseseisvate inimeste hirmutamise tehnikaga on loodud olukord, kus administratiivne eliit Läänemaailmas (ning ka Eestis) kiidab riigipöörde heaks, kasutades sealjuures riigipöörajatele meelepäraseid termineid nagu “kõige demokraatlikumad valimised”, “sõltumatute vaatlejate poolt kinnitatud” jne. Nägime ka, mis juhtus siseminister Mart Helmega bildeberglaste kohesel survel, kui ta julges eraarvamuses avaldada tõde. Mis siis rääkida pisikesest mutrist-ametnikust või mutterajakirjanikust.
Konsensuspsühholoogia loomise tehnoloogiat on kasutanud varasematel aegadel paljud diktaatorid nagu Jossif Stalin või Mao Zedong oma kampaaniate edendamiseks. Meelega on loodud absurdseid väiteid, mille vastuvõtmise meetodi ja kiiruse kaudu saab uus režiim testida oma pooldajaid, kes kui leidlikult ja kui kaugele absurdi ratsionaliseerimispüüdlustes on valmis minema. See on üks parimaid teste eraldada absoluutselt sõnakuulelikke ametnikke ja propagandiste nendest, kes võivad elutarkuse kogunedes potentsiaalselt režiimis kahtlema hakata. Kes sellises õhkkonnas lausa absurdsetele väidete osas kahtlusi avaldab, nende karjääril on lagi peal.
Infooperatsioonis on kandvaim roll sotsiaalmeediagigantidel
Info varjamise operatsioonis osalevad ka sotsiaalmeediagigandid nagu Google, Twitter ja Facebook, kes isehakanud “faktikontrollide” alusel sildistavad postitusi “valeinfo” märkega. Veel enam, tundub, et Google on hakanud Youtube´is maha võtma videomaterjali, mis viitavad pettustele valimistel. Eks tõde selle osas selgub niikuinii alles kuude pärast, kui üldse, uues juhitud demokraatia tüüpi ühiskonnas.
Eesmärk on panna inimesed segadusse ja infopuudusesse selle osas, mis Ühendriikides neil päevil tegelikult toimub. Võib olla ka kindel, et kui Trump otsustab senisest otsustavamalt valimiste võltsijate vastu tegevusse asuda, siis võidakse ka silma pilgutamata kogu infovoog laia maailma läbi lõigata. Isegi sõna “Trump” võidakse kustutada otsingusõnadest ära ja inimesed ei saa iseseisva otsingugi kaudu suurtest sotsiaalmeediaplatvormidest absoluutselt mingit adekvaatset infot. Ja alles jääb tsentraalsete uudisteagentuuride edastatav ühtne, koordineeritud uudispilt.
Siin tasub tähele panna, et hiiglaslik infooperatsioon, mis praegu toimuva riigipöördega kaasneb, on väga hästi lavastatud, kuid tal on muidugi ka oma nõrgad kohad, mis intelligentsele vaatlejale hoobilt paljastuvad. Kuid see ei olegi eesmärk – näida 100% tõetruu. Mängitakse “šokiefektile”.
Kaalul on ei rohkem ega vähem kui Uue Maailmakorra loomine lähiaastatel
Inimesed on šokis Uue Maailmakorra uue etapi väljakuulutamise kiirusest ja otsustavusest, nii et panevad hirmunult relvad käest ega mõtlegi vastupanu peale. Ei sule ega relvaga. Kõik saavad aru, et igasugune kriitika praegu toimuva osas saab kättemaksu osaliseks juba lähikuudel. Näib, et loodetakse pea liiva alla peitmisele – ehk õnnestub kohalikul tasandil oma elu edasi jätkata.
Kahjuks ei õnnestu. Uue Maailmakorra loomine on läinud otsustavasse järku. Aga see on juba järgmise artikli teema, milliseks muutub Lääs peale õnnestunud riigipööret.
Kuigi infosõda on riigipöörajatel tänaseks juba sisuliselt võidetud, siis on Ühendriikide seadusliku presidendi käsutuses veel vahendeid põhiseadusliku korra taastamiseks. Tänase päeva seisuga muidugi loodame, et riigipööre, mis pole tegelikult veel lõpetatud, ei õnnestugi. Loodame, et Trumpil ja tema sõpradest ning mittesõpradest ausatel inimestel Ühendriikides on veel olemas võimalusi ja tahet tegutseda. Loodame, et riigipööre saab blokeeritud ning toimunud võimu kuritarvitused saavad paljastatud.
Kaspar Arro
