Ando Leps: juubelilaulupidu on möödas, aga rahapesu vari Eesti kohal on alles…

Õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige Ando Leps (vasakul).

Õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige Ando Leps kirjutab sellest, kuidas rahapesule läbi Eesti loodi pinnas juba taasiseseisvumisel.

„Kuid seda pidupäeva  varjutas ja varjutab edaspidigi tohutu rahapesuskandaal iseseisva Eesti Vabariigi pankades, mis pidi väidetavalt omama väga pikaajalist tausta, st seda, et Eesti on olnud „erinevate keisrite aegu“ rahapesu maa (raha vahendaja) eriti idast ja samuti Kaukaasiast asuvatest riikidest…

Keskerakonna volikogu istungil 15. juunil k.a. allakirjutanu tõstetas väga lühidalt erakonna esimehe ja Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratase ees selle küsimuse üles.

Rahapesu skandaali põhjustest Eesti pankades taasiseseisvuse ajal vaatame alamal veidi lähemalt.

1992. aasta presidendivalimised olid Eesti taasiseseisvumise järel ainsad, kus toimus rahvahääletus. Algselt teatasid oma kandideerimisest seitse poliitikut, kuid kolm neist taandusid, kuna ei kogunud nõutud 10 tuhandet toetushäält.

Lõplike kandidaatidena registreeriti 20. augustil tollane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel (21 009 allkirja), politoloog Rein Taagepera (14 887 allkirja) välisminister Lennart Meri (11 491 toetusallkirja) ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juht Lagle Parek (10 839 allkirja).

Järelikult A. Rüütlil oli võrreldes L. Meriga peaaegu poole rohkem toetushäält ja isegi E. Savisaare poolt kandideerima kutsutud väliseestlane R. Taagepera, et võtta A. Rüütlilt hääli ära, sai rohkem toetushääli kui L. Meri.

20. septembri rahvahääletusel ei saanud ükski kandidaat poolt koguhäältest 50% pluss üks hääl: Arnold Rüütel kogus 195 743 häält (41,7714%), Lennart Meri 138 317 häält (29,5167%), Rein Taagepera 109 631 häält (23,3951%) ja Lagle Parek 19 837 häält (4,2332%).

Seega A. Rüütel kogus 57 426 häält rohkem kui L. Meri, mis on täna võrdne Narva suuruse linna elanikkonnaga! Järgmine voor toimus Riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992, kus kandideerisid Rüütel ja Meri. Arnold Rüütel sai 31 ja Lennart Meri 59 häält, kehtetuks tunnistati 11 valimissedelit.

Vabariigi Presidendi valimise seaduse paragrahv 15 lõike 6 kohaselt valiti Vabariigi Presidendiks Lennart Meri.  Kui 1992. aasta presidendivalimistel oleks mõlemas voorus presidenti saanud valida rahvas, oleks Arnold Rüütel olnud mäekõrguselt Lennart Merist üle?!

Siinkirjutaja oma artiklites nii kodu- kui ka välismaal püüdis takistada, et Lennart Meri ei saaks EV presidendiks, kuna Meri isa Georg Meri oli olnud KGB agent ning ajaleht “Molodjoz Estonii” andmetel oli seda ka Lennart Meri ise – agendinimega „Nikolajev“. Olgu öeldud, et Lennart Meri agendistaatusest on piisavalt kirjutatud nii kodu-  kui välismaal.

2. septembril 1992 kuulis L. Meri meeskonna juht Tiit Pruuli, et järgmises Eesti Ekspressis süüdistab jurist Ando Leps presidendikandidaadi isa koostöös NKVD ja KGB-ga. Varjunime Obnovljonnõi all olevat endine Eesti diplomaat Georg Meri töötanud nende süüdistuste kohaselt aastatel 1942-45 Moskva vanglas tõhusa kambriagendina.

See ajas loomulikult nn isamaalased ahastusse. Viimases hädas tuli Meri meeskond välja häbematu võltskirjaga. Kiiruga pandi paberile kellegi „lugeja kiri“, mis avaldati järgmisel päeval bulvarilehes Liivimaa Kroonika (VIIMANE RÜÜTEL. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. lk.277-278).

„Selles bulvarilehes keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks,“ hooples Meri kampaania peategelane (hilisem „rublamüügi“ rikkur) T. Pruuli aastaid hiljem Õhtulehe ajakirjanikule Urmo Soonvaldile: „Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasid, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud.“ Kuid ajakirjanik U. Soonvald tabas naelapead, kui ta oma 26. augustil 2006 avaldatu loo pealkirjastas „Lennart Merist tegi presidendi võltskiri“. (Õhtuleht. 26.08.2006).

Kümme aastat hiljem, oli endisel peaminister Mart Laaril veel julgust hõisata „meie loogika oli see, et kui käia välja üks täismõõduline vale, siis hilise­mad valed kahvatuvad,“ vaatamata sellele, et ajaleht Molodjož Estonii oli süüdistanud presidendikandidaati Lennart Meri koostöös KGB-ga, kelle agendinimi oli Nikolajev! (VIIMANE RÜÜTEL. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. lk. 278). Järelikult L. Meri valimiskampaania „juhtoinas“ Tiit Pruuli ja selle liikmed Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar Hallaste tunnistasid, et Georg Meri ja tema poeg Lennart Meri olid KGB agendid.

Näiteks allakirjutanu kirjutas ajalehes Kesknädal 03. oktoobril 2001. aastal artikli „Meie President, elagu!“ järgmist: „Olgugi et Endel Lippmaa, siinkirjutaja ja ka mõned teised püüdsid rahvale selgitada, kellega on ikkagi Meri näol tegemist, ei aidanud see midagi. Asi läks isegi nii kaugele, et 1995. aasta septembris esitasid Riigikogu VIII koosseisu liikmed Villu Müüripeal ja Eldur Parder ning ajakirjanik Jüri Estam Tallinna Linnakohtusse hagi kodanik Meri süümevande tõele mittevastavuse kohta, kuna nende väitel on viimane töötanud KGB süsteemis. Tallinna Linnakohus ja hiljem ka Tallinna Ringkonnakohus keeldusid aga nende avaldust isegi lahendamast…

Siis pöördusid poliitikud Meri süümevande vaidlustamise asjus kassatsioonikaebusega Riigikohtu poole. Seepeale teatas president Meri 7. jaanuaril 1996. aastal Riigikohtu tolleaegsele esimehele Rait Marustele, et süümevande vaidlustamise menetluse kord kuulub põhiseaduse järgi sätestamisele üksnes Riigikogus?! Nii see asi siis lõppeski“…

Et rahapesu käib maailmas ka Eesti kaudu,näidates ka skeeme, kus Eestit läbivad rahapesu-vood – hoiatas oma ettekandes maailma üks tuntumaid rahapesu tõkestamise  asjatundjaid 1995. aastal Cambridge majanduskuritegude rahvusvahelisel sümpoosiumil Cambridge ülikooli Jeesuse kolledzi dekaan professor Barry A.K. Rider (vt ka „Journal of Financial Crime. The official journal of the Cambridge International Symposium on Economic Crime. Volume Three. Number One. July 1995“). Nimetatud sümpoosiumil osales ka allakirjutanu. Väidetavalt käis professor Barry A.K. Rider ka Eestis ja sai kokku tollase Eesti Riigikohtu esimehe Rait Marustega…

Isegi tollane kaitsepolitsei ülem Jüri Pihl hoiatas “isamaalisi tegelasi” ebameeldivate dokumentide olemasolust juba siis, kui Lennart Meri kandidatuur alles esitati. Kuid ka kaitsepolitsei ülema sellekohane ponnistus ei aidanud. Lennart Meri valiti ikkagi Riigikogus nn isamaaliste jõudude poolt Eesti Vabariigi presidendiks?! Väidetavalt valiti ta presidendiks just „tänu“ Vene Föderatsiooni vastavate ametkondade töötajate abiga. Kuid tekib küsimus. Miks oli VF juhtorganitel vaja näha just Lennart Meri EV presidendina?

Toetudes lihtsale loogikale – selleks, et Lennart Meri sai Eesti Vabariigi presidendiks, pidi ta Vene Föderatsiooni juhtkonnale osutama vastuteene. Ja see vastuteene ei näi olevat sugugi võimatu, kui ta andis lubaduse rahapesu jätkamiseks läbi Eesti, muutes Eesti Vabariigis asuvad pangad rahapesu rahvusvahelisteks „kontoriteks“.

Ja  Lennart Meri selline käitumine võis olla väga lihtne ja selge vastuteene Vene Föderatsiooni juhtkonnale enda presidendiks saamisele…?!  Vene Föderatsiooni juhtkond sai väga hästi aru, et kui 1992. aastal oleks Eesti Vabariigi presidendiks saanud Arnold Rüütel, ei oleks ta sellise „tehingu“ poolt olnud.

Kuid täna, rahapesu rahvusvaheline uurimine meie pankades alles käib, ning tagajärjed Eestile ja tema juhtivatele tegelastele ning pangatöötajatele pole veel kaugeltki selged.“

Kommentaarid