Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ando Tulvik: kodust ja riigist

30.12.2022
Ando Tulvik
© UU

Meie kultuuriruumis on kõigil meil kodust enam-vähem ühesugune arusaamine: elukoht, mille kas endale või oma perekonnale oleme rajanud, kus oma lähedastega elada. Siin kehtivad selle pere tavad ja kombed, kõrvalistele isikutele on sissepääs piiratud (uks lukus). Teretulnud on vaid kutsutud külalised.

Kui külalisi saab kontrollimatult liiast, muutub kodu läbikäiguhooviks, kus ei tunne end hästi ei pererahvas ega külalised. Uute pereliikmete sinna elama võtmine toimub seniste pereliikmete nõusolekul ja tingimustel. Kodu hävib kui pererahva vastutulelikkust kuritarvitatakse, terroriseerima asutakse. Terror võib olla nii füüsiline kui vaimne.

Põhimõtteliselt samad tingimused võib üle kanda ka riigi tasandile. Meile lähemad Euroopa ja Skandinaavia riigid on esialgselt rajatud rahvuslikku põhimõtet järgides. Ka Eesti.

Eestimaa on eestlaste kodu. Elame oma ajaloolisel asualal, mis kunagi loetleti ära manifestis „Kõigile Eestimaa rahvastele“: „Eesti vabariik on loodud, et tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade“ (EV Põhiseadus).

Meil ei lasu teiste rahvaste sõjalise alistamise ega hävitamise ajaloolist taaka. Küll on aga ajaloo jooksul relva ähvardusel korduvalt võõrastele „ruumi teha” tulnud. Esmalt ristirüütlite sissetungi järel, kui meile sai osaks orjaaeg. II m/s järel tungisid „vabastamise” sildi all siia võõrrahva hordid Venemaalt. Relva jõul, punase terrori, s.h. küüditamise kaasabil Eesti Vabariik okupeeriti ja meil tuli taas võõrastele isandatele „ruumi teha”.

II m/s järgselt ei olnud meie ainukesed, kelle koju kutsumata külalised tungisid. Ida – Euroopa rahvaste  kannatuste juured said alguse 1945 – 1946.a. toimunud Nürnbergi protsessist, kus mõisteti kohut saksa fašistide kuritegude üle. Ameerika Ühendriigid taotlesid ka sõja kaassüüdlase, Venemaa (NSVL) kohtupinki toomist.

Alustati ju II m/s Poolale kallale tungides 1.septembril 1939.a. koos. Kuna Punaarmee logistika „logises„ , jõudsid nad kohale kokkulepitust 6 päeva hiljem. Võiduparaad korraldati peale Poola vallutamist ja saagi jagamist Varssavis, sõbralikus üksmeeles.

Kõrvalpõikena olgu lisatud, et toonase NSV Liidu aitas süüpingist päästa ukrainlasest delegatsiooni juht Roman Rudenko. Kui ta vaid ajalugu oleks ette aimanud…  Kriminaalpsühholoogiast teame, et kui kurjategija jääb karistuseta, ta jätkab. Just nii ka läks. Kõikjale Ida – Euroopa riikidesse paigutas Moskva oma väeosad. Relva jõul ja  „fašismist vabastamise” sildi all moodustati Moskvale sobivad valitsused. Lähimad riigid, s.h. Eesti , inkorporeeriti “vabatahtlikult“ NSV Liidu koosseisu.

Vene poole jaoks oli see ametlikult vabastamine, kommunismi võidukäik, teistele rahvastele aga okupatsioon. Kuigi NSV Liit 90–ndatel lagunes, võttis Venemaa aastakümneid hiljem ette sõjakäigu Gruusia vastu, annekteeris Krimmi ja alustas agressiooni Ukrainas tervikuna. Venemaa ajalugu arvestades ei ole selles midagi uut.

Vene riik, mida muu maailm tundis algselt Moskovia nime all, sai alguse 13. sajandil ja oli ajaloolase  David Vseviovi sõnade kohaselt väiksem kui Eesti Vabariik. Kõik liidetud alad on teistelt rahvastelt  vallutatud relvaga, vale ja pettust kasutades: töörahva võim, kommunismi ülemaailmne levik, II m/s järel  fašismist vabastamine.

Venemaa agressiooniga Ukrainas 24. veebruaril 2022.a. maskid langesid. Kremli režiim paljastas kogu maailmale oma tegeliku, suurvene šovinismist lähtuva imperialistliku olemuse, kui ta sõda kuulutamata terroristi  kombel Ukrainasse tungis. Vaatamata Ida–Euroopa riikide korduvatele hoiatustele keeldusid  vene gaasist ja naftast sõltuvad Lääne–Euroopa riigid naiivselt Venemaa tegelikku olemust uskumast. Otsesõnu tunnistas seda Saksamaa president Frank–Walter Steinmeier avalikkuse ees Ukraina–Vene sõja puhkemise järel.

Sõda Ukrainas ja Kremli režiimi tegeliku olemuse mõistmine tõi kaasa  II m/s järel Venemaa initsiatiivil püstitatud sõjamonumentide tähenduse ümberhindamise. Need on vaenuliku võõrvõimu sümbolid ja nii tuleb neisse ka suhtuda. On loomulik, et neist oma kodus (riigis) vabaneda soovitakse. Siin on asjakohane meenutada 300 aastast Mongoli–Tatari iket Venemaal kui Bathu-Khaan nende tollased alad vallutas. Kas Venemaal leidub mõni seda ajastut tähistav monument? Minu teada mitte!

Ja veel, ajaloolane Lauri Vahtre tõstatas k.a. 20. augustil sotsiaalmeedias küsimuse:mis oleks kui tatarlased tähistaksid Venemaal Bathu-Khaani sissetungi aastapäeva? Venemaal tähistatakse  9. maid kui  võidupäeva. See on nende oma asi. Teiste  rahvaste jaoks on 9. mai pigem leinapäev, mille avalik tähistamine vene kogukonna poolt mujal näitab, et nad ei vääri olema vaba maailma kodanikud. Ida– Euroopa rahvaste, s.h. eestlaste jaoks on võõra võimu all elatud aeg sama, mis venelastele Mongoli– Tatari ike. Mõistagi teeb Moskva kõik, et oma mõjuvõimu säilitada. Kremli propagandistid õhutavad  kodumaalt lahkunud kaasmaalasi rahulolematusele, et nõutaks vähemuse õigusi, inimõigusi, mida neil Venemaal tsiviliseeritud läänemaailma mõistes kunagi pole olnud ega ole siiani. Ukraina sõja taustal on neile väga oluline, et nn. „vene maailma” ideoloogiat ka väljaspool Venemaad toetakse.

Kaasajooksikuid ässitatakse nagu peremees koera sinna, kuhu oma käsi ei ulatu. Viimased unustavad aga tõsiasja, et koerast ei saa kunagi peremeest, ükskõik kui truult ta ka ei haugu. Nii endistesse liiduvabariikidesse kui mujale saabunud võõrad pidasid end uues kodus enamasti „teistest võrdsemateks“. Baltikum oli nende jaoks lausa paradiis! Riikide iseseisvumisega sai see paradiis ühtäkki otsa! Muidugi oli see neile ebameeldiv. Aga keegi ei keelanud siis ega ka praegu kodumaale naasta.

Tundub, et keegi ei taha Venemaal elada. Viimane suurem väljaränne oli käesoleval aastal mobilisatsiooni väljakuulutamise järel, kui lahkusid sajad tuhanded.

Kodutundest. Inimese kodutunne on nagu mingi jääv suurus. Kui me vahetame kodu, läheme elama mujale, jääb osake meie südamest eelmisesse. Või kui meil on kodusid rohkem kui üks, kodutunne jaotub. Sama olukord on migrantidega, kes oma kodumaalt lahkuvad. Mingi osa neis jääb oma  sünnimaad igatsema, vaatamata sellele, et uues kohas on tal parem elu kui eelmises. Muidu ta lahkuks. Mõlemat kodu (maad) täiel rinnal armastada ei ole võimalik.

Venemaalt lahkunud eelistavad elamiseks vaba ja tsiviliseeritud maailma. Samas püütakse neid endise kodumaa poolt „vene maailma” ideoloogia mõju alla saada. Need on kaks vastandlikku maailma ja korraga üheaegselt mõlemale täielikult pühenduda ei ole võimalik.

Artikli alguses märkisin, et igas kodus on teretulnud vaid kutsutud külalised. Riikide puhul tähendab see eelnevalt viisa taotlemist kui ei ole tegemist viisavabadusega. Tänased migrandid, kes  ise väidavad, et soovivad tulla tsiviliseeritud maailma, tehku seda siis tsiviliseeritud  kombel, viisaga. Aga rünnatakse riigipiire karjakaupa.

Läänemaailm muutub järjest mugavamaks. Valitsused võõranduvad rahvast, rahvas töö tegemisest. Tööjõupuuduse korvamiseks leevendatakse migratsioonireegleid. Reaalne elu näitab, et migrandid probleemi ei lahenda, vaid tekitavad neid juurde. 18. oktoobril vahendas ERR uudisteagentuuri  Bloomberg teadet, et „Saksamaad ähvardab üha suurem tööjõupuudus. Ca 50 % firmadest peavad oma tootmist vähendama. Migrante on sisse toodud alates 1970 a. Tööjõuküsimust see ei ole lahendanud“. Sama olukord on ka Rootsis ja mujal.

Inimese kodu on reeglina seaduse kaitse all. Terrorist seadustest ei hooli. Alates 24. veebruarist võitleb Ukraina armee oma kodumaa vabaduse, aga ühtlasi kogu Euroopa, ka meie vabaduse eest. Venemaa ei peatu enne kui ta peatakse.

Ukraina võit on meie kõigi võit. Ukrainlasi aitab nende õiglases võitluses nii sõjaväe kui rahva kindel võidutahe ning tänapäevased sidevahendid, mis iga sõjasündmuse kohe kiirelt kogu maailmale teatavaks teevad. Infomonopoli puudumine on okupandile tegelikult paras õudusunenägu, sest ka informatsioon on relv. Ukraina lõpliku võidu eelduseks on Läänemaailma igakülgne toetus ja abi, eelkõige sõjaline abi. Teisiti ei ole see võimalik.

Tänast seisu arvestades on sinna veel pikk tee. Sõda on toonud kaasa seni kokku arvamata tohutuid inimkaotusi  ja materiaalsete vahendite hävingu.

Sõjauudistest meenub vene sõduri kiri purustatud kodu seinal Ukrainas, mis eesti keeles oleks: te ei tohi paremini elada kui meie! Venemaa on maavarade poolest rikas riik. Majanduslik potentsiaal raisatakse sõjatööstusele ja sõjaväe ülalpidamisele, samas kui tegelikult teda mitte keegi ei ohusta. Kahjuks näitab ajalugu, et Venemaa ei oska ise elada ega lase seda ka teistel rahus teha

Igal juhul ootab meid ees aastavahetus. Soovin uueks aastaks rahu meie kõigi kodudesse!

Ando Tulvik, EKRE volikogu liige, Viljandi vald