Andres Raid: autovastased “arenguseirajad” ei mõtle oma absurdseid sõnumeid isegi läbi

„Igapäevaste tegevustega seotud liikumine on tõhusam kui tervisesport“ – katsuge  sellest lausest leida mingit loogikat. Kes läheb põit tühjendama, kes poodi, kes ehale, kes pead parandama, tööle, külla – kõik need on igapäevaste tegevustega seotud liikumised ja tuleb välja, et see kõik on korrapärase ja võib-olla isegi vahelduva läbiviimise korral kasulikumad kui tervisesport.

Arusaamatu, mis tervisepordi entusiastid tagajalgadele ei tõuse ja seda õigustatult, kuid nii väideti äsja toimunud Eesti Arenguseire Keskuse järgmise 10 aasta visiooni tutvustaval üritusel. Seal kõneldi veel üht-teist, mis paneb ahhetama – inimesed, mille eest te palka saate, kes teid üldse palkas ja milleks?!

Saime kuulda, et „Maailm on välja kasvamas autokeskse liikumise käsitlusest“ – mis see veel on?! Kui on autokeskne, on ilmselt ka rongi-, lennuki-, kaariku- ja suusaliikumisekeskne?! Leiutaks veel mõne termini paari regulaarse tuhande eest kuus ja esitleks seda kui midagi, mis kõlbaks Nobeli nominendiks?!

Saame teda, et isiklik auto on üldse kuradist ja nagu Tea Danilov kui keskuse juhataja ütles, et „transport muutuks millestki, mida me toodame ise millekski, mida me teenusena sisse ostame“ ? Milliseid transpordivahendeid me tänase päeva seisuga toodame?

Tartu enam puidust (siis ei teadnud keegi, et see on „öko“) busse ei tee ja valitseb vaikus (Saaremaal tehakse, tõsi küll, väikelaevu ja väga häid seejuures), keskusel on vist aga mingid omad andmed. Saame teada, et lisaks isiklikule autole on pahaks osutunud ka liikuvus – seda on vaja vähendada, vaba liikumine tuleb unustada.

Tsiteerime: „Suur roll on liikuvuse vähendamisel“?

Veidi hiljem öeldakse välja midagi hoopis vastupidine tees  – „liikuvus kui eeldus sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse saavutamisel“ – äkki lepiksid esinejad enne omavahel ettekande sisus kokku, muidu võib kehv mulje jääda ja kui hiljem tullakse selgitama, et saadi valesti aru. Selle vältimise retsept on lihtne – mõelge läbi, tehke endale kõigepealt selgeks, sõnastage see ja öelge selgeks välja – nii lihtne see ongi.

Mida veel, saame teada, et „inimesed sõidavad ennast vaeseks“ – kole küll ju, kas pole?! No miks nad siis sõidavad? Kogu esitluse käigus ei esita võtmesõna MIKS keegi kordagi, ehkki ilma kujunenud olukorra põhjuste väljaselgitamiseta pole lahendusi lootustki leida.

Viidati mingitele uuringutele ja see tõestas, et ettekandjatel puudub paraku ettevalmistus, mis võimaldaks eristada uuringut kellegi arvamusest, nägemusest, mingist loendist või kirjeldusest. Uskumatu, kuid selline mulje jäi.

Väideti, et Eesti „on autostunud“. Miks – ja jällegi seda küsimust ei esita keegi. Isiklikku autot võrreldi lennukiga, see peab kogu aeg olema liikumises, siis on efektiivne. Tuleb välja, et  isiklik auto ei tohi seista, sest võtab lisaks ka ruumi, isiklik auto peab olema sõidujagamise platvormis jagatav. Tuleviku autos ei ole üldse juhti, reisijad mahuvad ühele teekonnale mitme peatusega jagamisplatvormi kaudu, eraldi kümnekohalisse autosse eraldi sissepääsudega istuma…

Numbrid, numbrid… Inimene ei ole paraku numbrite kogum ega puhtalt ratsionaalne olevus, sellest peaks alustama ja selle endale selgeks tegema. Teha inimesest midagi sellist – kui see ongi eesmärk, siis  seda võiks ausalt välja öelda.

Panus on selgelt elektriautodele ja kui inimesi hullutatakse siiani nullemissiooniga sõidu ajal, siis sellised mootorid on ammu olemas ka tavaautodel. Mis aga eelneb elektriauto tootmisele ja mis käib kaasas selle tootmise protsessis?! Millest tehakse akud ja kust see tooraine hangitakse, mis hinnaga, mille arvelt ja kuhu „haihtub“ kõik see, mille asemele kogu elektrimasinate park tuleb?!

Sellest paraku ei räägi meile keegi, see on otsekui tabuteema ja kogu teemakäsitlus ise ei kuulu nende hulka, mille kohta võib esitada isegi kõige süütumaid küsimusi.

Leicesteri ülikooli teadlased (paljud teised ka) on nürinud elektriautode akupakkide utiliseerimise küsimust ja tõdetakse, et see on… lahendamata!

Neid on aga miljoneid ja miljoneid, üha juurde tuleb! Uurija Thompson just akude probleemidele keskendunud Faraday Keskusest ütleb otse, et „praegused akupakid on selliselt toodetud, et polegi üldse mõeldud nende utiliseerimise peale“. See polnud eriliseks probleemiks, kui neid akusid polnud palju, asi kasvab paraku geomeetrilises progressioonis.

EU-s arvatakse neid autosid olevat aastaks 2030 vähemalt 145 miljonit, aasta tagasi oli see number 11 miljonit ja inimestele hakkab see probleem kohale jõudma – meie inimesed on erandiks.”

Andres Raid, ajakirjanik