11.11.2019
Andres Raid
Lasteaia õppekava kaht versiooni võib iseloomustada sõnadega klassika ja akadeemilisus versus hetkemood ja profaanlus, kirjutab ajakirjanik Andres Raid.
7. novembril anti meile teada, et president Kaljulaid oli Läti meedias kurtnud, et koalitsioon pole siiani “haridust eestikeelseks” teinud. Olgu sisuga kuidas on, meid huvitab antud juhul sõna “haridus”. See käsitlus on kahjuks üldlevinud.
Haridus ei saa olla ei eesti, vene- ega mingi muukeelne. Küll saab seda olla õpe! Võib öelda, et see pole oluline, aga tegelikult on, ja rohkem, kui esialgu tundub. Olgu siia lisatud, et samuti ei saa mingikeelne olla kellegi tervis, ilmavaade või teab mis veel. On andestatav, et viga tehakse kuskil laadal, kuid ametlikes tekstides võik asi korrektne olla – vastasel korral jääb õigustatult mulje, et rääkijad ei tea SISULISELT, millest jutt.
Hariduse kontseptist (muuhulgas) lähtub ka lõkkele löönud konflikt, mis seotud meie lasteaia õppekavaga.
Kogu isiklikest solvumistest ja teab millest veel kantud lärm lasteaedade õppekavade ümber ei näita mingeid rahunemise märke, ammugi ei ole vaibunud kõikvõimalike otsesõnu diletantide serpentaariumit meenutav kooslus, kes oma uut reaalsust igati õigustavad.
Tänaseks on selge, et nn esimene töögrupp (mida meinstriim ekslikult ekspertide omaks nimetab) ei saanud oma ülesannetega hakkama. Haridusministeerium kutsus kokku teise töörühma, kelle tõepoolest proffide – 8-st 5 doktorit) lasteaedade õpikava esimeste ägeda rünnaku alla sattus. Ette heidetakse ikka vana asja – liigselt reegleid, patriootlikkust globalismi asemel, täiskasvanukesksus lastekesksuse asemel ja muudki.
Esiteks – elementaarne on ju see, et see on täiskasvanute poolt koostatud juhend mitte laste, vaid täiskasvanute jaoks. Loogiline ju, kas pole? Seda, mis on lasteaedades põhiprotsessiks (tegelikult on selle kas lapse areng) – see pole esimesteni paraku jõudnud.
Vahepeal ilmus TLÜ-s toimunud kohtumise protokoll – koostajateks esimese töörühma esindajad. Kohalolnuna paneb imestama – üks asi oli see, mida kohapeal räägiti, selle hoolega kärbitud varianti võib lugeda protokollist. Eesti keeles on selle nimetuseks võltsing.
Selle põhjal on esimese töörühma esindajad pöördunud kirjaga haridusministri poole, milles avaldatakse rahulolematust teise töörühma versiooniga. Seegi on otsekui tõepoolest diletantide koostatud sisaldades hulganisti otseseid valesid. Heidetakse ette demokraatia ja läbipaistvuse puudumist.
Õppeasutus on oma olemuselt kõike muud kui demokraatlik institutsioon – seal ei vali kolmeaastased (ka vanemad) omale juhatajat ega koosta õppekavasid ning jaota vastutust. Meeldetuletuseks – meil vastutab vanem lapse tegevuse või tegevusetuse eest kuni viimase täisealiseks saamiseni. Punkt.
Globalismi pole?! Kujutlege nüüd nelja-aastast, kes veel isegi ei loe, kuid on kursis maailmas toimuvaga, oskab neid protsesse analüüsida ja hinnata… Kodumaist polkat või heinamaad pole vaja – andke kohe välja haute couture.
Esimene töörühm on välja tulnud kahesaja loosungiga, mis paraku kuskile ei vii – paremal juhul toovad kaasa mõne välismaise grandi ja võnke paremuse poole toiduahelas.
Teisel rühmale heidetakse pöördumises ette vastuolusid Euroopa ja Eesti hariduse strateegiliste dokumentidega, see on juba puhas demagoogia – esimesel töörühmal ei näi olevat arusaama isegi selle kohta, mis asi see haridus siis ikkagi on! Öeldakse, et kakskeelne laps on probleemiks – sellega saaks isegi nõustuda, kui see oleks täpne – mitte laps pole probleemiks, vaid tema ÕPETAMINE.
Igal pool särab vastu – maha piirangud ja eeskirjad, iga lasteaednik on ise piisavalt tark, et teada, mida ja kuidas teha. Eestis kehtib paraku ühtsuskooli printsiip ja paraku oleme täna üsna õõvastava pildi ees niigi, sellest räägitakse vähem. Meil lähevad esimesse klassi lapsed, kellest osa loeb soravalt ja saab loetust ka aru, teised eakaaslased tulevad veel pampersid püksis… Ja seda reaalsust tahavad nn demokraadid kinnistama hakata?!
Suures pildis vaatab siit vastu sama olukord, mis mujalgi. Klassika versus hetkemood, akadeemilisus versus profaanlus. Inimeksperimendid peaksid olema keelatud, meie vaevalt miljoniline rahvas väärib edasikestmist, me oleme selle eelkäijatele võlgu.
Andres Raid
ajakirjanik