03.06.2021
Tööstusel on rasked ajad
„Päevalehest võis lugeda juhtkirja paljuräägitud õlitehasest, selles on lõik, mis vääriks eraldi väljatoomist. Pealkirja kohaselt ei ole piisav see, kui õlitehas ülekantud tähenduses roheliseks värvida ja raske on sellega mitte nõustuda.
Tähelepanuvääriv lause on aga kohe algupoole:
Kohalik energiahiid teatas, et lõpetab lähema kümne aasta jooksul põlevkivi tarvitamise elektri tootmiseks ning õlitehas(ed)ki tahetakse pikemas perspektiivis panna õli tootma vanadest autorehvidest ja jäätmeplastist.
Mida sellega öelda tahetakse ja mida öeldakse?
Tahetakse muidugi öelda, et jätke hing rahule, kõik on hästi ja veelgi paremini saab olema – käige vaid raha välja! Utah projekt neelab endiselt ja keegi ei küsi midagi, Auvere ei tööta – nii võiks ju edasi lasta!
Tehase üleviimine põlevkivilt rehvidele ja plastile tähendab sisuliselt uut tehast, siis küsitakse jälle raha juurde. Ah jaa – sinnasamase Auveresse maeti 600 miljonit ja keegi ei küsi, et milleks, läinud noh, juhtus noh! Kuus sajandit oleks orkestrit saanud rahulikult üleval pidada!
Eesti Energia lubas 2045. aastaks kliimaneutraalseks muutuda ja kindlasti muutubki, sest kuidas saabki miski olla kas neutraalne või vastupidi juhul, kui seda „midagit“ olemaski ei ole?! Ilmne on see, et sellisel kujul pole EE-d olemas ammu enne nimetatud terminit.
Meenutage vaid – mis oli Eesti kõige väärtuslikum ettevõte krooni tuleku ajal?! Riigiettevõte seejuures?! See oli Eesti Kütus, aasta pärast või veelgi varem oli pankrot, oli muidugi seltskond, kes selle tühjaks jäänud koha pealt mitte palja tagumikuga minema kõndis. Täna ei mäleta enam seda ettevõtet keegi ja ilmselt ootab sama saatus ka EE-d selle praeguses rollis ja koosluses.
Konkreetselt plastist ja vanadest rehvidest – nende töötlemise tehnoloogiat EE-l ei ole, nagu pole paljut muudki. Teiseks ei jätkuks tehase tarvis Eestis ei rehve ega plasti, kui just Maarjamaad ei kavatseta kolmanda maailma prügikastiks muuta ja see on vaid üks aspekt.
Keeldutakse aru saamast, et Ida-Viru kaevurit baleriiniks ümber kasvatada ei õnnestu, reaalselt saate kas töötu kaevuri või mässaja ja see on inimlikus mõttes ka mõistetav, korralduste käskude najal elava ja seda normaalseks pidaval ametnikul on sellest võimatu aru saada. Meil on ju ümberkasvatamise programm! Kinnitatud Brüsselis – mis te veel tahate!
Reaalsus on see, et Rahvusvaheline Energia Agentuur (IEA) on suisa ära jätnud investeeringud fossiilkütusega tegelemistesse, see ei laiene aga keemiatööstusele ja see on võimalus meile. Meil ei reageerita aga enne, kui tuleb vastav korraldus „kõrgemalt“.
Arvestama peab asjaoluga, et kõige selle tagant paistab veel üks aspekt – keegi ikka kohe väga ei taha, et siinne rahvas oma maavarasid kuidagi ise ja oma huvide ja parema äranägemise järgi ära kasutaks. See on ju suurepärane reserv kellelegi teisele, kes kunagi hiljem, loomulikult meie huvides ja meie endi kätega, selle endale kenasti minema toimetab või veel parem – kohapeal ära kasutab ja kasumiga siit juba harjunud viisil minema jalutab.
Kodaniku jaoks peaks olema ja ongi oluline ja kasulik meie oma maavarade arukas ja läbimõeldud kasutamine meie endi, ehk selle vara tegeliku omaniku huvidest lähtuvalt, aga selle registreeriks Maris Lauri juba kui vihakõne.
Juhtimisteadusest on teada, et mida kõrgemale kohale tohman edutada, seda kiiremini suudab ta lammutada ka kõige efektiivsemalt toimiva süsteemi.
Praegu sarnaneb aga EE tegevus üha enam ebakindlalt moega kaasas käiva soovahetuse operatsioonile läinud isiku meelemuutustega, kes keset järjekordset lõikust otsustab kogu aeg jälle uut moodi, kelleks saada või milline lõppude-lõpuks välja näha. Head nahka või midagi muud sellest igatahes ei tule. Seni koorib EE seda nahka aga meilt kõigilt.“
Andres Raid, ajakirjanik
