07.10.2020
Ajalehti tuleb lugeda nii ridade viisi kui ka ridade vahelt. Pilt on illustratiivne.
“Igapäevane meedia pakub huvilisele üsnagi palju – tavaliselt tuleb otsida kõigepealt seda, mida kogu looga tegelikult öelda tahetakse ja kõige põnevam on hoopis anareema ehk see, millest vaikitakse, millest mööda minnakse või mida kramplikult välditakse.
Tänane päev (7.10.2020) pakkus meeldiva üllatuse – uudiseid õiguskaitseorganite töömailt. Pealkirjast ei leia kirjutise autori suurepärast irooniat vaid täielikult huumorisooneta sündinud või selle mingite eluvintsutuste tõttu kaotanud indiviid.
No jääge siin tõsiseks: Prokuratuur kahetseb, et pealekustud ja läbi pekstud kannatanule vähe selgitustööd tegi
Selgusetuks jäi tõepoolest, kui kõrgelt, kui kõrge kaarega ja mis oli taotlus. Sest kogu asja tulemuse absurdsust aluseks võttes võiks ju selgitada, et tegemist oli näiteks katsega urinoteraapia valdkonnas, sest joa autorit tegi murelikuks patsiendi näonaha seisukord ja vistrikud – seda kõike võime ju ise vabalt lugeda, millega „ohvrit“ kostitada taheti!
Siin on aga otsene sõnum ametnikele, või on see isegi käitumisjuhendina kasutatav – mida teha ebameeldiva tegelasega, kes ikka teid oma mingi planeeringujutu või mingi kooskõlastuse taotlusega tülitama tuleb!
Meediast veel. Tänu Keit Pentus-Rosimannusele saame teada, milleks NATO üldse olemas on, või ütles ta kogemata lihtsalt välja kiivalt hoitud saladuse?! Kuidas seda muidu võtta, üheselt ju välja öeldud: „Keit Pentus-Rosimannus: kliimamuutused muudavad võitluse ressursside üle NATO-s aina karmimaks“. Kas kogu võitlus käibki ainult ressursside pärast!?
Või peaks siin ikkagi lähtuma Jürgen Ligi retseptist, mis välja antud küll Kaja Kallasele, et suud ikka enamasti kenasti kinni peaks seisma!?
Liisa Ly Pakosta on ka ilmselt paranemise teele asunud, sest mõistab hukka selle, millega ta viimased aastad erinevatel ametikohtadel ise igapäevaselt tegelnud on – kui mitte otseselt hääletanud, siis otseselt hääletamise vahele jättes ja lihtsalt otsustanud – Liisa Pakosta: “Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks teiste eraelu üle hääletamist”.
Ja veel üks ilmunud artiklike, mis millegipärast tähelepanu ei äratanud, ehkki võinuks. See on ju avalik saladus, et lõviosa siia saabunud üliõpilastest ei tule siia ei õppima ega veel vähem integreerudes „panustama“, vaid see on nende trampliiniks või legaalseks koridoriks edasi läände. Nüüd öeldi, sedakorda avalikult, välja, et ka e-residentsus on üks suure kisa saatel alustatud ja sisinaga tühjaks jooksnud ettevõtmine.
Programmi juht tunnistas ausalt, et TEGELIKULT ei huvita neid e-residente mingid e-teenused. Lahkuva juhi ootamatu tunnistus: e-residente ei huvita tegelikult Eesti e-teenused
Kui keegi tahab veel öelda, et pole midagi lugeda, siis vaadakem pisut terasemalt!
Andres Raid, ajakirjanik
