Demokraatlikud institutsioonid, mis põhinevad etnilisel natsionalismil, jõuavad paratamatult ükskord selleni, et hakkavad rahvusvähemusi hävitama. Kõlab ähvardavalt?! Just nii arvab aga tuntud ameerika sotsioloog Michael Mann. Kas tõesti võiks asi minna niikaugele ka siin Eestis?
UCLA professor Ja Cambridge`i ülikooli audoktor esitab oma teoses „Demokraatia tumedam pool“ etniliste puhastuste ja genotsiidi teooria. See on selles mõttes üsna huvitav, et Armeenia, Rwanda, ameerika põliselanike, Jugoslaavia ja holokausti näidetel toob ta välja, et genotsiid pole mingi keskaegse barbaarsuse ilming, vaid vastupidi – see on ühiskonna politiitilste süsteemide demokratiseerumise paratamatu kaasnähe.
Etnised puhastused on Manni järgi kõige tõenäolisemad seal, kus on tekkimas demokraatlikud rahvusriigid. Juhul, kui demokraatlike institutsioonide teke langeb kokku rahvuse formeerumisega, on rahvustevaheliste pingete tekkimine kõige tõenäolisem.
Tõsi, sellist olukorda, kus ühele ja samale territooriumile pretendeerivad kaks erinevat rahvust, on üsna harukordne. Tavalisem on see, kui rahvuslik enamus ja vähemus konkureerivad ühe riigi piires ning üsna tavaline on seejuures see, et vähemus ei osuta vastupanu. Probleemid tekivad aga just sel puhul, kui vähemus pretendeerib autonoomiale või isegi oma riigile. Manni arust tekib just siis eskaleerumine.
Sellises olukorras ei vähenda kõik demokraatlikud institutsioonid – valimised, parteid jms – vastuolusid ega ole ka käsitletavad kui vahendid, mis peaksid edendama sotsiaalset dialoogi erinevate ühiskonnagruppide vahel. Vastupidi – nad soodustavad hõõrumist, vastasseisu ja võivad viia spontaansete pogrommide ja avalike vastuseisude tekkele, kusjuures initsiatiiv tuleb tavaliselt „altpoolt“. Kasutusele tulevad kõik meetodid – nii majanduslikud, poliitilised kui ka sõjalised. Võtke või holokaust – natside võimuletuleku ajal oli Saksamaa monoliitne rahvusriik ja ometi avastati kohe sisevaenlane ja tulemuseks oli teadagi mis. Samu näiteid pakub meile ka XXI sajand. Võtkem või Jugoslaavia, Moldaavia ja viimasel ajal Ukraina.
Mann kirjeldab üsna põhjalikult, kuidas Ukraina püüdis pärast iseseisvumist minna demokratiseerimise suunas. Kuid põhilised parteid hakkasid üsna kohe muutuma rahvuspõhiseks – venelaste ja ukrainlaste omadeks. Käis pidev võitlus nende parteide vahel erinevate valimistsüklite järel valitsesid kord ühed ja siis taas teised. Mõlemale oli omane oodata abi väljast. Vene parteid lootsid Venemaa peale, Ukraina omad lääne peale. Eskaleerumine tõi kaasa konflikti Ida-Ukrainas ja sellest hetkest pidid olema kas venelane või ukrainlane – mängima hakkas identiteet. Seejuures radikaliseerusid mõlemad.
Asja põhjus on lihtne – teisel maidanil valis Ukraina Ida-Euroopaliku arengutee. See mudel põhineb ohvrilisel rahvuslikkusel ja see tähendab seda, et põhirahvust – ukrainlasi – alandati sajandite jooksul, neid püüti sajandite jooksul hävitada kõikvõimalike agressorite ja okupantide poolt ning see tingib nüüd „äratuse“ (vrdl „Erwachung“), see omakorda peab tähendama ainust keeledominanti, kohalikku arhailist kultuuri ja kõik kolonistid peavad assimileeruma või lihtsalt kaduma, kas või sinna, kust nende vaarisad kunagi saabusid.
Manni arvates algas ka endise NSVL-i lagunemise ja rahvusriikide tekkega rahvusvähemuste diskrimineerimine, kolmandikul polnud enam asja valimistele ka Balti riikides, kus tekkisid üheaegselt vanade kommunistlike institutsioonide lagunemisega ka uued läänelikud analoogid.
„Demokraatia omade jaoks“ tähendas Manni arvates diskrimineerimist sadade tuhandete jaoks ja autor ei liigita neid riike demokraatlike hulka. Ta nimetab neid etnokraatlikeks, kus diskrimineerimine toimub kultuurilistel ja keelelistel alustel.
Sellega võib nõustuda või sellele vastu vaielda, kuid paraku jätkub meil inforuumi vaid meile jaguvate kiituste kirjeldamiseks, ometi oleks neist kiitustest tunduvalt enam kasu meie suunal õpetlaste poolt kirjapandu teadvustamisel.
Tõepoolest – olukorras, kus meie rahvaarv kahaneb, eurotoetused lähiajal ära lõpevad ja suur osa rahvast absurdses sundsituatsioonis elab, muutub võimuladviku jaoks nii sise- kui välisvaenlase roll järjest olulisemaks. Tõenäoliselt ei hakka võimueliit oma ebaõnnestumisi, ebakompetentsust ja lihtsalt saamatust enda arvele kirjutama. Kes on neis „jamades“ süüdi? Loomulikult sisevaenlane ja need ei koosne vaid kohalikest rahvusvähemustest, vaid kõigist, kel julgust toimuvaga mitte nõus olla.
Näis, kas uuel valitsusel õnnestub Manni teooria ümber lükata?