Andres Raid: kas keelega võib ümber käia, nagu pähe tuleb, ja öeldu ei peagi midagi tähendama?

Iga uus päev pakub midagi uut, ka neile, kes emakeelt hindavad ja selle muutumist jälgivad. Igapäevane on see, et ajakirjandus kõikvõimalikest nonsenssidest kihab, võõristust aga äratab asjaolu, et kolmanda võimu esindajad seda ei märka – kas kehvast ettevalmistusest või siis lihtsalt minnalaskmisest ajendatuna.

Loen tänaselgi hommikul: „Eestil on alkoholiprobleem!“ Mida selle semantilise nonsensiga öeldakse? Kes see Eesti on?! Kellel on probleem? Kaupmehel? Patsiendil? Ajakirjanikul? Ametnikul? Milles probleem on? Vähe on? Kallis? Raha ei jätku ostmiseks? Aktsiisi ei tule?

Ilmne on üks – ei saa ei kirjutaja ega tsitaadi autor aru, mis asi on PROBLEEM kui selline, ja seda, et see saab asuda vaid ühes kohas – inimese peas, ja mis ühe jaoks on probleem, pole see seda kellegi teise jaoks teps mitte. Aga – sellest ehk laiema huvi puhul teine kord.

Kuumaks on köetud (kirjutatud-räägitud) teema võrdõiguslikkuse toetamise või mittetoetamise üle. Kogu vaidlus meenutab koosolekut, kus püütakse kõhulahtisuse vastu võidelda juurdepääsu piiramisega kemmergutele olukorras, kus kõhulahtisust ei ole, aga mingi meede ja loosung on kuskilt üles otsitud, ja asjaga on vaja tegelda.

Asi on aetud absurdini välja. Loeme: „Asekantsler Kuuse – võrdõiguslikkuse mittetoetamisest kaotavad  enim eesti naised“. Tekivad küsimused ja seda jällegi just teksti lugedes – kas võrdõiguslikkusele rõhumine on maailmas välja toodud (äkki üldse korraldatud?!) just eesti naisi silmas pidades?! Mille poolest nad siis nii erilised on, või on maailmas tõesti nii kustumatu jälg jäetud?

Vaatleme teksti. Kuidas saab toetada (rahaliselt loomulikult!) mingit võrdõiguslikkust?! Sellel nähtusel oleks justkui mingi arve, ta otsekui toimetab, kulutab ja maksab? Loomulikult on selle taga tegelikult inimesed, kellele makstakse, kes on sellega harjunud, peavad seda loomulikuks ja üldse, „revolutsionäärid ei pea muret tundma oma menüü ja homse päeva materiaalse kindlustatuse pärast – partei peab selle kõik tagama võttes vahendid sealt, kus vaja, kasvõi jõuga“ (Solzhenitsõn, „Lenin Zürichis“).

Kas meil on selle võrdõiguslikkusega mingisuguseid „jamasid“ olnud? Teatud isikutel (kinnipeetavatel, vaimselt haigeks tunnistatutel jne) on need niikuinii seadusega piiratud, sinna tulevad juurde muidugi ka materiaalsetest oludest tingitud ebavõrdsused (kui ikka raha pole, siis kohtusse oma õiguste eest seismiseks asja pole), kuid kogu agenda taga on ju tegelikult seksuaalsed deviatsioonid, sedagi vahenditena tegelike nukujuhtide käes. Kes neid kiusanud on, siiralt? Aga muidugi, olla moodne, omada kontorit ja kontot, kuhu maksumaksja tahtest sõltumata kogu aeg juurde kühveldatakse – seda tahaks ju ka, sest aus olles, ei käi muudest tegevustest üle ei tahe, jõud ega mõistus.

Loosungite sisu ei kuulu tekstikriitilise analüüsi alla, EKI-st öeldi mulle mõned aastad tagasi, et keelemeestel ja -naistel on keelatud oma seisukohti poliitiliste tekstide (ka seaduste, ettekirjutuste jne) osas välja öelda! „Julgelt edasi!“. Ilus ju! Keegi ei hakka arutlemagi, et ees on korralik sõnnikuhunnik ja äkki teeks paar sammukest kõigepealt tagasi, ja siis vaataks, kuidas sellest mööda saaks?!

Selle võrdõiguslikkusega on lugu paraku sama – ei süüvigi keegi enam sisusse – nagu laulus: “Võta kang ja viruta!” Aga võib-olla ongi nii, et keel kui selline on midagi, millega võib ümber käia, kuidas kellelegi pähe tuleb ja öeldu ei peagi midagi tähendama või tähendama “non plus ultra” (lad.k. ei midagi ja veel natuke)?

Ühed kujud võetakse rõõmukisa saatel maha, teised pannakse vaimustatult asemele ja peaga vangutajad või vastuhakkajad kuuluvad kiirkorras elimineerimisele. Meie suure sõbra ja euroopalikku teed astuva Ukraina pealinnas Kiievis pandi kah uus monument ametliku nimetusega “Urbanismi monument”, rahvasuu ristis selle kohe “Euroopa abiks”. Meil siis ikkagi on veel, kuhu “areneda”?!

Andres Raid, ajakirjanik