Andres Raid: kehtestatud tõemonopol ehk Jaapani “unustatud” ajalugu

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Jaapani lipu all sooritati Teise maailmasõja ajal kuritegusid, mida tänapäeval vähemalt Läänes eriti ei meenutata. Pilt on illustratiivne.

“Hiljuti võis lugeda laiast meediast, et kaitstud on doktoritöö ajaloost, milles tehakse selgeks, et 1940-ndal demokraatia „Eestit päästnud ei oleks“.

Sedalaadi töid „oleks – ei oleks“ on võimalik kirjutada lõpmatuseni ja reeglina öeldakse, et see võis olla nii, võis olla ka naa – tõde me siit paraku ei leia ja see on objektiivne. Hilisemad arutlused, kuitahes tulised ja kuitahes suurte  ja tunnustatud autoriteetide poolt, ei paku meile paraku üht – tõde.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Me ei saa iial teada, milline oli kasutada olev info hulk ja kvaliteet toona, millised olid meelelaad ja nn “tehisolud“ –  nimekirja võiks jätkata. Muidugi on mõnus arutleda diivanil lesides, heas seltskonnas ja meeleolus Somme`i lahingu võimaliku lõpptulemuse üle, kui Karl von Bülowil olnuks mobla või Felix Graf von Bothmeril olnuks satelliitluure süsteem – see jutt ei vii paraku kuskile.

Eesti tingimuste ja olude kohta kehtib sama – lihtne on end tunda Giordano Brunona, sirutada jalad hubase kamina poole välja ja hõigata midagi ilusat…

Kellest oleks Eesti võinud 1940-ndal eeskuju võtta? Prantsusmaast, mille okupeerimise käigus olid Saksa inimkaotused väiksemad kui Stalingradis, Pavlovi maja ümbruses?! Või Soomest, kes tõusis ja lajatas nii, et Talvesõda peetakse üheks verisemaks saunaks Punaarmeele üldse?!

On olemas huvitav seaduspärasus – ükskõik kes kus maailma otsas ja millal võimule tuleb, on esmaoluline kehtestada tõemonopol ajaloo üle ja kohta. See annab võimaluse leida õigustus kõigele, mis võimu poolt ette võetakse ja mõista hukka kõik see, mis ei meeldi.

Eesti ajalookäsitlus pole mingi erand – mida kaugemale ajalukku, seda muinasjutulisemaks läheb – praegune arusaam toetab meie eluaegset kuulumist mingisse müstiliselt „ühtsesse“ lääne kultuuriruumi, mis on loosungina küll kena, kuid sisu paneb iga kõneleja sellele ise, kui üldse. Maailm näiteks teab praeguse käsitluse järgi, et natsid olid jubedad ja seda koos NL-i ja Staliniga. Saksamaa maksab siiani rahasid nende kannatuste eest, keda enam pole ja maksavad need, keda toona veel ettegi polnud nähtud.

Aga peatume korraks kasvõi Jaapanil – kuidas õpitakse ajalugu Jaapani koolis, kuidas mõtleb sealne rahvas? Jaapani haridussüsteemi kujundavad suuresti veel needki, kes II MS sündmusi peaaegu et vahetult mäletavad või on elanud selle järellainetustes – võiks arvata, et see on suhteliselt objektiivne. Paraku…

Iga rahvas ja rahvus püüab ajalooraamatutes näida parem, kui ta tegelikult on ja sõltumata sellest, mis tegelikult juhtunud on. Sakslaste puhul on õpetussisu selge – süüdi oldi, on ja saadakse olema – siit tasub otsida juuri avatud asüülipoliitikale ja paljule muule – no kui süüdi, siis igavesti!

Jaapani puhul on asi teine, sellest on ka suhteliselt vähe juttu olnud, meil ei tea peale entusiastide sellest üldse keegi mitte midagi, paraku. Tuletame meelde, et II MS-i ajal olid Saksamaa ja Jaapan liitlased – millest selline vahet tegemine?

Ühtede eksperimendid laagrites on üldtuntud ja teada, Nürnberg on toimunud ja sotsiopaat Woods poos Keitelit oma pool tundi, enne kui viimane hinge heitis. Jaapani analoogidest pole suurt midagi kuulda ja enamgi veel – paljud Jaapani noored on kindlad selles, et aatomipommid viskas üldse Nõukogude Liit.

Kui paljud teavad näiteks, milliseid tapatalguid korraldasid jaapanlased Nanjingis (toona Hiina pealinn) 1937-1938, ametlikud surmanumbrid kogumis kõiguvad 3 ja 14 miljoni vahel (!!!), genotsiidi korraldati süsteemselt ja organiseeritult, pildid kohapealt laste ja naiste massitapmistseeenidest ja õnnelikest keisri sõduritest taustal mõjuvad tõtt öeldes õõvastavalt.

Kes teab midagi Grupp 731-st?! See seltskond tegutses õilsa nime all (eriti tänapäeva kontekstis) „Vee puhastuse ja pandeemia vältimise Kwantungi armee osakond“. Väeosa asutati 1936. aastal.

„Marutadeks“ nimetatud katsealuseid jätkus – nendeks sobisid ameerika, hiina, nõukogude, korea jt sõjavangid. Katsetati näiteks surmavaid tõbesid, kasvõi muhkkatku. Seda süstiti katsealustele, uuriti, kuidas sureb, kuidas kärbuvad koed jne. Anesteesiat muidugi ei kasutatud ning seda ka jäsemete ja siseorganite eemaldamise puhul – äkki kasvab midagi ikka kuidagi tagasi ja seda täiesti tõsiselt. Organeid eemaldati ja pandi tagasi, sageli teistele ja vaadati, „mis saab“ ja seda kuni vaese katsealuse kiire ja paraku ebaloomuliku lõpuni välja.

Paraku ei kuule Jaapani õpilased koolikursuse jooksul neist asjust midagi, BBC raport 2013. aastast sedastab, et II MS-i (täpsemalt 1931–1945) käsitleb põhiliselt kasutusel oleva õpiku 357 leheküljest 19. Ameerika ajaloolane Stephen E. Ambrose märkis, et „Jaapani esitlus sõjast on selline, et „ühel päeval alustas Ameerika põhjustel, millest meie aru ei saanud, meie aatomipommitamist“ – selles on muidugi tubli annus selle pommitamise õigustust.

Siin on osa muidugi riiklikul haridussüsteemil ja doktriinil – mida ja kuidas esitletakse olukorras, kus pärast II MS-i algas Jaapani „privatiseerimine“ teadagi kelle juhatuse ja õpetuse all.

Euroopas on holokausti eitamine mitmes riigis kriminaliseeritud, Jaapanis on julmemategi puhul lood hoopis teised, Grupp 731 mälestustemplis on käinud isegi mitmed Jaapani ametliku väliskülalised ka neist riikidest, kelle alamad laborite toormaterjaliks olid. Keiser Hirohito jäeti paigale ja ehkki  ta kaotas paljud oma privileegidest, säilitas ta kõigele vaatamata jumaliku staatuse.

Enamgi veel – USA ülemjuhataja McArthuri juhatusel ja heakskiidul edutati paljud väidetavad sõjakurjategijad kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele. Seega – ajaloolised „tõed“ ja suhtumised kui hetkekasust olenevad asja? Moraalist enam juttu teha ei saa.

Tuleme jutu algusesse tagasi – tänaste teadmiste ja kogemuste varal otsustada ja isegi väita, et olnuks nii või naa on puhas spekulatsioon, ehkki see võib olla huvitav ja hariv lugemine. Meenub üks igavesti mõnus malevakaaslane, kes armastas teise päeva hommikuti ikka ja jälle ülimalt tõsiselt juurelda küsimuse üle, et mis oleks ja kes võidaks, kui kaklema läheksid elevant ja teerull… ja „õltsi“ oleks piisavalt…!

Andres Raid, ajakirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused