Andres Raid: Keskklassi likvideerimine? 2

Arvamus,
- Updated
Ajakirjanik Andres Raid.

Terve 20. sajand paistab silma tehniliste saavutuste poolest, kogu aeg tuli midagi uut, Werner von Braun alustas ja Sergei Koroljov lennutaski inimese kosmosesse, Armstrong astus Kuule kohe-kohe pidid tulema Veenus ja Alfa Kentaur. Milles asi on siis nüüd, 21. sajandil?! Meil on ikka onkoloogilised probleemid, laastab maailma mingi viirus ja nüüd järsku ei saada sellest jagu?!

Läheme ajas korraks tagasi. Kuuekümnendatel oli üleval küsimus – kuidas edasi?! Lahendus oli ja see kõlab tänagi uskumatuna – teaduslik progress tuleks maha rahustada, pole vaja nii ruttu… 20. sajandi esimene pool kihas leiutistest, iga päev tõi midagi uut. Sama sajandi teine pool tõi kolm asja – interneti, personaalarvuti ja „mobla“. Kui veidigi eelarvamusteta süveneda, siis on need kõik kolm kontrollivad abinõud just nimelt inimese käitumise üle.

Kõlab õõvastavalt, kuid Inglismaal anti ühele ülikoolile isegi konkreetne ülesanne uurida, kuid on võimalik märkamatult maha võtta „60-ndate kultuuriline entusiasm ja vaimustus“ (stem out the cultural optimism of the 60ties).

Pidurdades teaduslik tehnilist revolutsiooni tekkis loomulikult akuutne vajadus seda kuidagi põhjendada ja seda laiadele massidele selgitada ja see leiti – ökoloogiline liikumine! See mõjus, leiti aktivistid ja rohelised loosungid ei kannata vastuvaidlemist tänaseni.

Tegelikult tuleks siin vahet teha lihtsal ja õilsal looduskaitsel ja nn ökologismil, mis ideoloogiana tähendab inimkonna vähendamist kahe miljardini, võrdsustab inimese kõikide teiste bioloogiliste liikidega mis tähenda seda, et lõksus oleva hiire vastu on inimene toime pannud eriti küünilise tapateo ja tuletage vaid meelde äsjast roheliste pahameelt keskkonnaministri poolt püütud haugiga!

Ökologismi lätted on vajaduses peatada tööstuse arengut ja jäljed viivad siin Rooma Klubini, millele esitatigi ettepanek tööstuse pidurdamiseks ja jagada ressursid 50:50, võrdselt nii tööstusele kui ka ökoloogiale, ükskõik kuidas sellest keegi aru sai. Oli vaja võita aega, mida edasi teha, sest oli veel üks „jama“ ja selle nimi oli Nõukogude Liit.

Lahendus oli geniaalne – suur Liit võeti lihtsalt Rooma klubi roheliste plaanide ja muude analoogiliste projektide teostamise juurde kaasa ja sellega tõmmati ka Liidu teaduse ja tööstuse arengule pidur peale. Mis siis juhtus?! Mõlemal olid selleks OMA põhjused, kuid progressile tõmmati pidurit. Arvestus oli täpne – kapitalistlikul maailmal eksisteerisid varud, Nõukogude Liidul neid arusaadavalt ei olnud ega tol hetkel saanudki olla.

80-ndail andis Ronald Reagan kolmele uurimisgrupile ülesande teha prognoosid USA jaoks lähema 15 aasta peale, tulemused ei olnud kuigi lootustandvad. Kõik töörühmad, kõigepealt eraldi ja siis ka koos esitasid 1982. aastal kokkuvõtte, milles prognoositi kahe epitsentriga kriisi. Üks pidi olema 1987. ja teine 1990-1994. aastal.

Prognooside järgi elas sotsialistlik leer selle kriisi kergemalt üle, tööstus pidi langema 5-12% ja kapitalistlik sektor pidi silmitsi seisma kuni 25%-lise langusega. Poliitiliselt pidi asi veelgi hullem välja nägema, sest Prantsusmaal ja Itaalias ennustati võimule kommuniste, kas siis omaette või liidus mingite teiste vasakjõududega, Inglismaal arvati äsja Thatcheri poolt alla heidetud leiboriste võumu juurde pääsevat, USA-s endas nähti mässe rassilisel pinnal.

Sellest hetkest algas Liidu maksimaalne nõrgestamine, Inglismaa doktriin nägi teatavasti ette NSVL-i lagundamist. Prognoos Andropovi jaoks, mille koostasid vägagi tugevad Liidu teadlased prognoosisid aastal 1982-1995-ks aastaks peab kapitalistliku süsteemi eksisteerimine viima selleni, et dollarite hulk kilovatt-tunni elektrienergia kohta ületab ta nimiväärtuse. Tulemuseks on hüperinflatsiooni teenustele kui ka kaupadele ja järeldus oli, et klassikaline kapitalistlik süsteem peab 80-ndate lõpuks end ammendama. Hämmastav küll, kuid mõlemal pool ookeani jõuti ühele ja samale tulemusele.

1987. oktoobris variseski kokku New Yorgi fonditurg ja seda tervelt 580 punkti võrra. Föderaalreservis arvati keerutamata, et päästa võib ainult ime. Selleks imeks sai Nõukogude Liidu lagun(da)emine. Mida lääs sai?! Turu ja seda ilma sõda pidamata. See turg oli vähemalt esialgu põhjatu ja sellele põhjatusele aidati loomulikult igati kaasa.

Algas sotsialistliku maailmasüsteemi südame paljaks tegemine, mis sisuliselt jätkus kuni 2008. aastani. UNESCO-s tehtud  ettekande alusel, mis käsitles vaesust, oli  järgi oli  Ida-Euroopas (kaasa arvatud NSVL-i Euroopa osa, seega ka Eesti) 14 miljonit vaest, 1996. aastal oli see number 168 miljonit ehk üle kümne korra suurem.

Kes olid uued vaesed?! Jeltsini juhatusel muutusid vaeseks arstid, õpetajad, sõjaväelased, kõrge kvalifikatsiooniga töölised – teisisõnu läks haamri alla kõik see, mis moodustas Nõukogude Liidu progressi.

Ida-Euroopas arvati vabanedes, et saabunud on uus kapitalistlik formatsioon või läheb edasi vana, kuid juba uues kvaliteedis. Fukuyama kirjutas just sel ajal oma „Ajaloo lõpu“ ja just selles manifesteeris ta uue, liberaalse ajastu algust. Tegelikult saadi ladvikutes suurepäraselt aru, et Nõukogude Liidu kuulsusetu lõpp võis vana süsteemi lõpu lihtsalt veidi edasi lükata.

2008. aastal lõi maailma põhjalik kriis, sai selgeks, et midagi on jäädavalt läinud. Tõsi – kriisi „praod“ topiti kiirelt raha täis, kuid see raha polnud enam ammu see, millel on, nagu kõik teame, oli vähemalt viis funktsiooni. Tänaseks on rahale jäänud tingimustes, kus kellegi käes on trükimasin ja raha trükitakse siis kui vaja ja kui palju vaja, kõigest üks funktsioon viiest.

Lääne majandusteadlased said aru, et ühepolaarne süsteem ei saa sellisel viisil toimida, see peaks olema vähemalt bipolaarne ehk oleks mingigi vastukaal ja omavaheline dünaamika. Siin ei maksa mõjukeskusi rahvuste ja riigipiiridega eristada – on nii tööjõu jagamise kui ka muud turud ning need süsteemid on suhteliselt holograafilised, st nende piirid ei pruugi sugugi riikide piiridega kattuda, veel vähem on need piirid etnilised.

Majandusteadlased koostasid nii Hillary Clintoni kui ka Barack Obama jaoks 16 aastase plaani, mille kohaselt luuakse kaks võimukeskust ja mõlemad võiksid sisuliselt olla nende kontrolli all. See tähendas ei midagi muud kui Trans-Vaikse ookeani ja Trans-Atlantilise ühisuse loomist.

Ja nüüd läks kõik untsu, sest ilmus välja Trump, kes esindas hoopis teisi ringkondi. Trump on muidugi teatud mõttes globalist, kuid mitte ultra-globalist, nagu seda kaks eelpool märgitut. Globalisti ja ultraglobalisti vahe on selge – globalistid arvavad, et riik peab jääma, kuid peavad olema Rahvusvahelise Valuutafondi, IMF-i etc  Maailmapangakontrolli all, see eeldab, et jääb eraomandus, tööstus, keskklass.

Ultraglobalistid seevastu peavad õigeks, et riike olema ei pea (vt Klaus Schwab!) ja maailm võiks koosneda viiest-kuuest korporatsioonist. See tähendab, et tööstust ei ole, on kontroll finantssüsteemide ja sotsiaalvõrgustike üle, see on kontroll kõige üle, mis on „Access“ ehk juurdepääs. Trump lõhkus ära selle evolutsioonilise ülemineku ja sai selgeks, et üle jääb vaid revolutsiooniline üleminek ja see omakorda eeldab inimeste teadvuse murdmist, kontrolli tootmise mitte-esemeliste faktorite üle (siia kuulub sots.võrgustik) ja palju muudki.

Üks globalismi (prantsuse keeles on see mondialism)  juurutamise võtmefiguuridest Jacques Attali (J.A on muuuseas, Marxi fänn) on otse öelnud, et Marx andis maailmale suurepärase idee ja see on maailmavalitsus, kuid realiseerima seda hakkab mitte proletariaat, vaid kodanlus.

Ilmselt, maailma ajalugu on seda ka tõestanud, on see siiski võimatu, sest ka tipus ei suuda inimesed omavahel kõiges kokku leppida. 2010. aastal teatas Attali intervjuus otse, et on vaja lihtsalt mingit sündmust, mis oleks päästikuks: „Sõda oleks liiast, kuid miks mitte kasutada ära mõnd pandeemiat!?“. Seagripi ajal tehti esimesi katseid, Santa Fe konverentsil toodi 2018. aastal välja seegi, et revolutsiooni jalus ei ole keegi muu kui Trump ise, kes oli vaja maksku mis maksab, maha saada.

Paraku saadi õnne asemel katastroof ja see on nähtus, millest taganedes välja ei saa. Liikumine on võimalik vaid selle katastroofi sees. See on käsitletav revolutsioonilise üleminekuna  postkapitalismi ja sooritavad seda eliidid. Juba Santa Fe konverentsil räägiti avaliku tekstiga olemistest ja alumistest, mingit keskklassi neis käsitlustes enam lihtsalt ei eksisteeri.

Andres Raid, ajakirjanik

Järgneb…

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused