30.07.2020
Andres Raid
Õigusabi leping Freeh`ga kütab kirgi – ilmub riburada pidi artikleid ja paraku tuleb tunnistada, et oma massiivses enamuses on nad mitte isegi tendentslikud, vaid igati eksitavad.
Kuidas toimus büroode valik? Mis toimus tegelikult? Kas Helme otsustas olemasoleva valiku kasuks ise ja valitsuspartnerite arvamust ei kuulatudki?
Ei olnud nii. 11.03.2020 otsustas valitsus (!), et rahandusministeerium korraldab vastava, legaalse protseduuri juriidilise nõustaja väljaselgitamiseks. Selleks kaasati nii Välis- kui ka Justiitsministeeriumi esindajad. Otsustati kõigepealt välja selgitada kolm potentsiaalset kandidaati. See oli valitsuse, mitte ühe ministri otsus.
20. märtsil saatis Rahandusministeerium Välis- ja justiitsministeeriumile, aga ka Eesti saatkonnale Washingtonis päringu kolme võimaliku kandidaadi tausta uurimiseks, kandidaatideks olid Cleary Gottlieb Steen & Hamilton LLP, White and Case LLP ja Freeh, Sporkin & Sullivan LLP.
Küsimustik oli pikk ja põhjalik, ligi 20 punkti ja saatkonnalt oodati veel täiendavaid andmeid võimalikelt kohalikelt allikatelt. Vastused tulid ja kõik kolm olid tõepoolest osalenud rahvusvaheliste rahapesujuhtumite uurimisel ja oluline – just kannatanute huvide eest seismisel.
Välisministeeriumi raportis anti negatiivne hinnang just Freeh`le ja hinnang tugines kellegi ütlustele, mille paikapidavust polnud võimalik kontrollida. Nimelt olla büroo seotud korrumpeerunud isikute esindamisega, lisaks olla nad püüdnud tundlikes teemades Venemaaga koostööd teha.
Ühtegi tõendit ei esitatud. Viimase järgi tuleks kahtlaseks kuulutada Pentagon, CIA, FBI ja NASA kõigepealt, sest nad mõlemad on tundlikes valdkondades Venemaaga koostööd teinud ja teevad edasi, EXXON Mobile`st rääkimata, ja kustuda üles nendega igasugused kontaktid katkestama, kuulutades nad kahtlasteks.
Muide – kui meie ajakirjandus heidab ju miskipärast ette, et Freeh`i sõber on Donald Trumpi advokaat Giuliani. Samas jäetakse märkimata, et avalikel andmetel on Freeh esindanud ka Bideni poega – meie ajakirjanduse loogika alusel nähtub, et on vast kõva advokaat: omab sidet nii praeguse presidendiga kui ka teise kandidaadiga ehk siis igal juhul, olenemata, kes USA-s valitakse, on ta USA presidendiga seotud. Mis selle teadmisega küll peale hakata?!
Teiste büroode kohta midagi negatiivset öelda ei olnud, ehkki N. Vsevjovi juhitud saatkonnal ja Välisministeeriumil oleks avalikust infoväljast olnud võimalik olnud välja õngitseda avalik teave selle kohta, et kahel teisel kandidaadil olid oma esindused Moskvas alates 1991. aastast alates!
Rahandusministeeriumi enda päring Freeh` büroosse tõi aga esile, et seda oli usaldanud isegi USA valitsus „sajandi“ kaasuses, kus vaeti WalMartiga seonduvat. USA valitsusepoolne kontroll ei saanud küll pealiskaudne olla, neis asjus ollakse seal erinevalt meist pedantsed ja rohkemgi kui norivad, midagi kompromiteerivat ei leitud ja Freeh sobis.
Pakkumised saadeti kolmele kandidaadile välja, paraku teatas Gottlieb et al oma huvide konfliktist Danske pangaga ja ta loobus. Huvide konfliktist teatas ka White & Case ning andis teada loobumisest. Ainsa pakkumise tegigi Freeh, Sporkin & Sullivan LLP.
Nüüd läheb lihtsaks, mille suured väljaanded on kas tahtlikult või tahtmatult tähelepanuta jätnud. Järgnevat ei olnud enam vaja kooskõlastada teiste ministeeriumidega, sest kooskõlastamine kui selline puudutas vaid lepingu projekti ja pakkumist, seda muidugi siis, kui seaduse järgi tegutseda. See toimus vastavalt valitsuse otsusele ja see oli ju ühine!
Kui suurt pressi lugeda, siis oleks justiitsminister nüüd otsekui imestades küsinud seda lepingut näha – see tundub ju inimlikus mõttes inimlikuna – kuidas küsid suurest huvist ajendatuna näha seda, millele sa mitte eriti ammu ise alla kirjutasid!
Leping allkirjastati 27. juunil.
Ootaks hoopis analüüsi – millest selline paanika?! Tore ju – uurimine toimub ja pahad selgitatakse ju välja! Kas kardetakse seda, et need uurijad ei ole ei telefonitsi ega muul viisil meie inimeste poolt mõjutatavad ja asjad ei aegugi?! Või äkki seda, et nii Danskele kui Swedile määrataksegi mingi suur, näiteks viis miljardit per nupp, trahv?!
See summa on suur, seda ei peaks ilmselt pangad tasuma, kui peaks selguma, et Eesti riik selles osaline oli… Kas pangad mitte ei too siis uurijatele kandikul ette neid, kes siin selle supi kokku keerasid, et ise maksmisest pääseda? Viimane näib tõenäolisem.
Ja veel. Mis raha pesti?! Ilmselt oli tegemist Vene riigieelarvest varastatud rahadega ( nagu tavaliselt), vastav Vene riigi õigusabi palve koos sellekohase teatega saadeti Eestisse juba 2012. aastal!
Ja meil?! Meil on kõik korras! Vene kriminaalid toimetasid edasi, nüüd on asi avalikuks tulnud. Kas selle aja ei võinud siinpoolsed osalised hoopis Vene oligarhide või teab kelle lõa otsas olla?! Aga mis siis, kui Vene Föderatsioon esitab Eestile ametliku nõude, tegemist oli ju ilmselt siin pestud riigirahaga?!
Ilmselt on karta rohkem ja rohkematel, kui meie senised avalikud üleskutsed uurimise algatajate, uurimise enda ja uurijate naeruvääristamiseks ette lasevad kujutada.
Andres Raid, ajakirjanik