18.10.2022
Elektriliinid
Ei ole saladus, et tänavavalgustus on meil kohalike omavalitsuste bilansis ja omandis, mis enamuses kohalikel tasanditel ka hästi hoitud, seejuures ka operatiivselt kohalike poolt parandatud.
Jaotusvõrk ehk need traadid, milles voolutugevus meil kuni 63A, on osaühingu Elektrilevi bilansis (Eesti Energia tütar), mis meie tarbijatele üle Eesti traaditasusid igakuiselt välja saadab. Elektrilevi peakorter asub Tallinnas, siis pole ka ime, et traate jõutakse alltööhanke korras kaugemates otstes parandada alles paari nädala jooksul.
Oleme asja uurinud juba alates aastast 2011. Alates 2013 jaanuarist tuli meil üle võtta nõndanimetatud elektridirektiiv nr 72, mis nõudis jaotus- ja põhivõrgu eraldamist elektritootjatest. Põhivõrk eraldati aktsiaseltsiks Elering, kuid jaotusvõrk jäi Eesti Energia külge edasi tütarfirmana OÜ Elektrilevi, JOKK?!
Ei ole saladus ka see, et igakuised võrgutasud laekuvad just eelmainitud osaühingu arvele läbi Eesti Energia. Emafirma seevastu koorib tütre oma investeerimiskuludega pidevalt paljaks. Elektrilevi juhtkond on just selline “ebakompetentne” nagu seda on soovinud Eesti Energia, nii imelikult kui see ka ei tundu.
Aastal 2013 kohtus Riigikogus Kaja Kallasega mittetulundusühingu Lilleküla Selts eestseisus, kohal oli muuhulgas endine majandusminister Väino Rajangu. Kaja Kallas tollal selgitas, et Elektrilevi kontod on tühjad seetõttu, et emaettevõte Eesti Energia võtab selle raha endale, tal olevat selle kohta infot…
Seega oli ju tegemist ebaseadusliku riigiabiga. Mäletatavasti oli ühes koalitsioonileppes kokku lepitud jaotusvõrgu täielik eraldamine Eesti Energiast.
Mäletame ka aastatel 2011-2014 professor Leo Saluste käikudest ministeeriumidesse ja muudesse asutustesse, kus ta selgitas ametnikele Saksamaa eeskujul, kuidas tegelikult peab üks taastuvenergia lahendus kohalikul tasandil töötama.
See tähendas seda, et ei saa ühendada põhi- ja jaotusvõrgu külge mõttetuid elektrituulikuid, mis traadi tuulise ilmaga kuumaks ajavad ja põlevkivijaama tööd segavad (pidev käivitamine-seiskamine), need peavad olema ühendatud koos tootmisesse biogaasi jaamaga.
Tehnika teaduste kandidaat Rein Oidram koostas samuti uurimuse, nimelt põlevkivijaamade pidevast taaskäivitamisest oli kasvanud mitme miljoni tonnine põlevkivi erikulu. Kuid “rohepöörde” elluviimiseks oli ju lihtsam jätkata vanaviisi edasi. Nagu teame, siis kompenseeriti hiljem ebaühtlast töötsüklit elektrijaamas Venemaalt ostetud gaasiga.
Vinni asulas avati 2013. aastal biogaasil töötav elektrijaam. Leo Saluste võitles tollal Elektrileviga, saamaks õiguse vedada kohalikust jaamast mööda Vinni asulat oma traat tarbijateni, mille vastu oli Elektrilevi juhtkond ehk tegelikult Eesti Energia “pankurid”. Nemad soovisid, et kohalik elektrijaam müüks oma toodangu jaotusvõrgu kaudu võrku ja Vinni tarbijad ostku vanal moel elektrit Elektrilevilt ja Eesti Energialt koos nõnda nimetatud traadi tasudega edasi. Leo Saluste ei jätnud jonni ja sai erandi – selliseid näiteid kus kohalikul tasandil on midagi soovitud reaalset ära teha on kogunenud aastate jooksul küllaga.
Asi on saanud lõpu tavaliselt ikka Eesti Energia, valitsuse ning end taastuvenergia tasudest „lõhki söönud“ “rohepöörajate” lobby tulemusel. Lihtne on ju alustada rohe pöörast detailplaneeringut ja minna sellega taotlema taastuvelektri tasu.
Jah, just selline süsteem meil valitseski aastani 2017. Selles taastuva elektri tasude potis olev „manna“ kuulus iga aasta kõikide tootjate puhul jagamisele, milles said oma osa ka paberites näidatud projektid (ei olnud midagi reaalselt rajatud).
Nende vaenlasteks olid aga kõik need, kes julgesid tõestada seda, et need liikuvad käärid tegelikult mingit kvaliteetelektrit ei toodagi (loeb mõõdikusse lihtsalt võrku kõigutades oma voldid, saab selle eest tasutud), kuid otse ja ainult sellise tootmisviisiga ei seaks näiteks veski ühte laudagi valmis.
Professor Leo Saluste ja tema Vinni roheelektri tootmise näide oli roheaktivistidele pinnuks silmas, mingil juhul ei tohtivat anda jaotusvõrku kohalike omavalitsuste bilanssi, sest siis saavad kõik need ju ise endale taastuvelektri tootmisviisi valida ja mis veel hullem – saavad ise võrgutasu suuruse kehtestada ja rohepettus oleks samuti jõudnud kõikvõimalikel ametitoolidel istuvate ametnike arusaamadesse. Seda ei saanud ju ometi lasta juhtuda!
Nüüd otsivad “rohepöörajad” oma loodusseadustega vastuolus olevate sissetulekuallikate jätkamiseks vene gaasi asendamiseks pöörlevatele kääridele uut ebaühtlase tootmisviisi kompenseerijat.
Üks soovib kaevata Paldiski alla reservuaari, teine soovib rajada tuumajaama, aga seda kõike jälle maksumaksjate arvel. Küsimus ei ole antud juhul ei tuumajaamas ega hüdroenergias, vaid nende väljaehitamise meetodites – siin eeldaks mitte poliitilisi, vaid insenerimõttele ja ettevalmistusele vastavaid mõttekäike.
Eesti Energia tegutseb meil samas nagu pank, kes kasseerib raha ja korraldab töödeks allhankeid. Kõik on rajatud lepingutele, intressidele ja leppetrahvidele. Näiteks ka põlevkivist on meil varem elektrit toodetud omahinnaga 0,018 euro senti kw/h. Muuseas – kuni aastani 1957 varustas Eesti põlevkivist saadud gaasiga ära ka kõik kodumajapidamised ja tööstused nii Leningradis, kui selle oblastis.
Juhul, kui on sõda, siis ei saa olla oluline mingi CO 2 kvoodi tasu ja börs, mille toimimisest ei saanud aru eelmine Konkurentsiameti juht. Arvata võib, et tulevikus ei saa käituda energia- ja jaotusvõrguettevõte pangana. Samuti jaotusvõrgu andmisel kohalikele omavalitsustele, toob see kaasa regionaalpoliitilise kasu, milles iga omavalitsus ise otsustab võrgutasu suuruse üle.
Andres Raid
Lõpetuseks pakuks piltmõistatuse, leia erinevused – K. Päts 2022
Ja Olmeekide 2000 aastat vana pea Tabascost:
