01.11.2022
Eestis levinud ideoloogia järgi on need sõja peatamist ja rahu nõudvad inimesed putinistid. Vähemalt Mart Helme rahupüüe tunnistati kuriteoks. Pilt on illustratiivne.
Kõigi maade proletaarlased – ühinege! See loosung on ise küll kadunud, kuid see ideoloogia on paraku ainult tugevnenud ja laienenud. Kõik kiruvad meil okupatsiooniaega ja repressioone, kuid nende repressioonide läbiviijatest personaalselt minnakse vaikselt lihtsalt mööda.
Rahvavaenlaste väljaselgitamiseks ei ole bolševikud-tšekistid ühtegi otsest manuaali välja andnud, vähemalt metoodilisi juhendeid kirjapanduna küll mitte. See põhineb aimamisel, kogemusel ja suuresti ka pugemise oskuses.
Ega suuri piina- ja tapatalguid ei korraldanud mingi partei Keskkomitee, vaid selle üliagarad kõikvõimalike tasandite uurijad, kellele oli antud piiramatu võim. Leiti „eksimatult“ üles partei liini vastu eksinud ja kelle ainuke süü seisnes selles, et nad ei osanud kõikuda koos partei põhiliini endaga. Tavaliselt langesid repressioonide ohvriks mõne aja pärast ja eilsed timukad, sest neid uurisid omakorda juba uued usaldusalused.
Üks asi ühendas neid kõiki – oli vaja leida midagi, mida homne mahalastu ei teinud või kuulda midagi, mida too polnud öelnud. Seejärel tulid kokku tööliskollektiivid, kes mõistsid üksmeelselt rahvavaenlased hukka ja partei kontrolli all olev peavool kajastas seda täpselt nagu vaja ja värve kokku ei hoitud. Kõike tõlgendatakse kuidas vaja ja tõe kriteeriumiks on see, kes ütles.
Kui ütleb Mart Helme, et rahu oleks vaja, tõstab see kogu peavoolu tagajalgadele, kui sellest samast annab teada Alar Karis („Meelsusvangistusse satub Venemaal praegu ka inimene, kes läheb tänavale plakatiga „Rahu“ või „Ei sõjale!“) siis on see ju suurepärane ja igati riigimehelik.
Täna mängid saksofoni – homme müüd kodumaa maha! Sellised absurdsed konstruktsioonid on leninismi-banditismi järeltulijatel ja jüngritel tänaselgi päeval kasutusel – Indrek Saar omistab mängleva kergusega Mart Helmele valiku, mida too pole mitte kuidagi teinud: „Mart Helme on valiku teinud ja see on Venemaa!“
Täpselt sama liini jätkab selgelt eesti rahvuslike huvidega vastuolus oleva programmiga seltskonna juht Hussar, kes Sütiste loomingut ei tunne, küll aga laenab talt süüdimatult pealkirja („Maakera pöörab itta“) ja väidab, et just seda parasjagu EKRE teebki.
See nimekiri kahjuks andetute ja suhteliselt vaimuvaeste fantaasiatega oleks lõpmatu, lisaks siia veel pärl Michalilt, mille kohaselt on ta eriti lihtsate asjade uurijana kindlaks teinud, et EKRE juhib ka- uskuge või mitte – Kremlit ennast!
Selle viimase krooniks on muidugi Delfi analüüs, mille kohaselt kavatseb EKRE endale saada ei rohkem ega vähem kui ligi 100 miljonit (ja-jah, sada miljonit) valijat! Uskumatuna ju kõlab, kuid just niipalju valjaid Putinil on ja kui Delfi analüüsi kohaselt EKRE need endale tahab saada, siis ei jää ju muud üle kui uskuda ja kõikuda ohutult koos partei põhiliiniga.
Ja kui sellest kõigest ikka veel vähe on, siis tuuakse püünele siit kuskilt Venemaa avarustest enam kui kahtlastel ärakaranud umbvenelane Kuzitškin, kes kah arvab heaks meid õpetama hakata ja kes võiks kohalike asjade kohta üsna vagusi olla ja parem eesti keele ära õppida (Kuzitškin ning olla tänulik selle eest, et tal üldse siin olla lubatakse.
„Parteid“ esindava peavoolu asjatundjad kardavad tegelikke asjatundjaid kui kurat välku ja viimastel puudub isegi võimalus oma pahameelt väljendada. Terminoloogiat ei tunta ja polegi vaja, eesti normkeel ei oma tähtsust ja kes vastupidist arvab, siis timuka kätte, nagu ikka. Kui patune meeleparanduse teele läheb ja peavooluga koos kõikuma asub, lubatakse tal käed armulikult alla lasta ja seina juurest ära tulla.
Toome mõne näite ka – seoses Mihkelsoni fotosessiooniga kirjutati „Postimehes“ tema kohta, et ta on generalist, Vene fookusega generalist (asjatundja igal alal – toim).
Vale! Generalist ei ole asjatundja igal alal (sellist tegelast ei ole olemas), vaid see, kes suudab näha üldhoovusi ja üldpilti, omab abstraktsiooni-, analüüsi- ja sünteesivõimet – seda õige üldiselt ja lühidalt. Kuid antud kaasuse puhul on küsitav ju seegi, et kui Kaur Kender kirjutas väljamõeldud tegelasest, st tegelikult midagi polnudki, siis jooksutati teda kohtute vahel aastaid. Ei Marti Kuusiku ega Mailis Repsi puhul pole vaja lapsi kaitsta ega nende huvidega arvestada – see kõik tuli meelde alles Mihkelsoni puhul.
Ekspertidest oli eespool juttu – lõpetuseks tuleme selle juurde hetkeks tagasi. „Ekspert“ kirjutab: „Ekspert: ajakirjandus ei kajasta lastega seotud vaidlusi, sest kannatab igal juhul laps. Nüüd ka Postimees ja selle lehe maine”
Ekspert võiks kõigepealt selgeks teha subjekti ja objekti mõisted. Ekspert võiks teada, et ajakirjandus ei kajasta mitte midagi, seda teevad ajakirjanikud.
Andres Raid
