24.03.2020
Andres Raid
Kriisiolukord on toonud lisaks inimeste füüsilistele tõvedele kaasa ka terve hulga muid nähtusi, sealhulgas palju sellist materjali, mida lingvistidel, sotsioloogidel ja psühholoogidel hiljem (miks ka mitte praegu) on võimalik suurepärase õppematerjalina kasutada.
Igasuguste taudide puhul on ilmtingimata vajalik vähemalt kolme komponendi olemasolu – allikas, kandja ja retsipient. Esimesest kahest räägitakse meil palju (kahjuks paljuski asjatundmatult), viimasest aga peaaegu üldse mitte.
Keerame pildi veelgi selgemaks – eks epideemiadki jaotu ju füüsilisteks ja vaimseteks, siia võib lisada ka veel demograafilise ja sotsiaalse. Siiani on maha vaikitud vaimne pandeemia ja see on olnud oluliselt laialdasema ja kiirema levikuga kui kurikuulus koroonaviirus ise. Tema tagajärjed võivad olla veelgi hukatuslikumad, õigemini küll need hukatuslikud tagajärjed on tihtipeale tingitud vaimse destabiilsuse tingimustes tehtud arututest tegevustest. Roomlased ju teadsid seda aastatuhandeid tagasi, et kus profid olemas, seal pole kangelasi vaja!
Meie ühiskondlik mälu on samuti otsekui otsa saanud, muidu mäletaksime ju seda, kuidas meid veel maikuus rahustati, et „meil on kõik valmis ja midagi hullu ei ole”.
Nüüd teatatakse meile juba rasvaste tähtedega, et siitilmast lahkujate nimekirjad on justkui juba olemas. Loeme: „KUIDAS VÄLTIDA KOROONAVIIRUSE KATASTROOFI? Arst annab ülevaate, kes jäävad haigeks ja kes surevad”.
Tähelepanelik lugeja leiab sellest pealkirjast üles veel sellegi, et katastroof ei oota mitte inimkonda või vähemalt mingit inimeste hulka, vaid viirust ennast. Võtame veel edasi – meile antakse teada: “Terviseamet: inimene, kellel on sümptomid, ei pea tundma muret, et teda ei testita. Haigestunud on ka viis politseitöötajat”. Mida ma pea sellest järeldama? Saan aru, et kahjurõõm on tore asi (politseinik ju kah haige!), kuid kas pole see vähemalt selles kontekstis pehmelt öeldes ebaviisakas?
Reformierakondlane Erkki Keldo ütleb (kogemata?) välja Pulcinella saladuse, millest ise järelikult juhindub. Loeme: „Erkki Keldo Martin Helmele: kriitilises olukorras tuleb olla oma rahva vastu aus” Kas see tähendab siis seda, et muul ajal võib valetada nii kuis jaksad ja mingeidki süümepiinu seejuures tundmata?!
Delfi Erisaate vahendusel saame teada hoopis midagi uut – viirusega on vaja hakata koos elama, õppigem siis seda hoolega, sest muidu ei jõua seda (mida küll ometi?!) keegi kinni maksta. Milleks siis kõik need senised poole maailma pingutused, kui Arto Aasal retsept ammu valmis!? (“Arto Aas: peame kiirelt õppima viirusega elama, muidu ei jõua neid kahjusid keegi kinni maksta!).
Mulgimaal on õnneks lihtne – seal pole õnneks muud vaja, kui haiglale uus nimi leida. Äkki on kellelgi midagi välja pakkuda? „Priit Tampere: haiglale on vaja uut nime, et leida teenustele ühine nimetaja”.
Üldiselt võib väita, et senikaua, kuni haigla on teenuste osutajast äriettevõte ja patsient on pandud kunde seisu asi paremaks ei lähegi. Asi on lihtne – haigla ja patsiendi huvid ühtivad – üks tahab terveks saada ja teine teda selles aidata. Teenindaja-kunde huvid on risti vastupidised – üks tahab võimalikult vähe maksta ja maksimaalselt saada ja teine võimalikult vähe kraami võimalikult suure raha eest välja käia. Veelgi parem on – reaalne raha ja virtuaalne kaup… kasvõi lohutus käib raskel ju kah…
Lõpetuseks – avardame pisut vaadet ka. Kui Donalt Tramp hakkas mõned kuud tagasi radikaalseid samme astuma, tõusid demokraadid tagajalgadele – kus on meie vabadused, türann ja despoot! Tänaseks on need hääled vaibunud ja kostab vaid midagi muud!
Ja ikkagi kogu selle koroonaviiruse taustal ja suuresti ka selle najal käib halastamatu majandussõda endiselt edasi ning seda arvestamata jätta oleks enam kui lühinägelik.
Andres Raid
ajakirjanik