04.09.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Tänases raadiosaates “Räägime asjast” oli suuresti kõne all valulaps ehk energia, täpsemalt selle eest küsitav hind.
Olukorras, kus maailma helgemad ja poliitiliselt angažeerimata pead on sunnitud nentima, et sajandi keskpaigaks on oodata nafta osakaalu vähemalt 50% energia üldbilansist ja gaasi kuldajad on alles ees, räägivad siinsed võhikud otsekui uue aja lõssenkod ikka sellest, kuidas peatselt (2030) on kõik vajaminev energia Eestis toodetud päikesest ja tuulest.
See toimub olukorras, kus Euroopa majanduse lipulaev Saksamaa on sellesama ideoloogia tõttu (sanktsioonid sinna juurde) juba ammu kreenis, Baierimaa peaminister Markus Söder aga ütles keerutamata, et ees seisab pankrotilaine.
Saates mainiti ära ka Paldiski pumpla, mis peavoolu andmetel olevat aga kui panacea (müütiline kõiki haigusi raviv imerohi – toim.), mis on saksa teadlastele paraku tundmatu. Seda ta tegelikult ongi, kuid paraku ainult asjaosaliste varandusliku seisu parandamise osas ja Saksamaal ilmselt asi läbi ei läheks.
Selle pumpla ehitus ei ole iseenesest füüsiliselt võimatu, kuid selle hind (pluss korrashoid, teenindus jne) on siiani segane ja neis tingimustes, kus jaama hinda keegi ei tea on avalikult välja käidud kasumid – valitsuse matemaatikuid ei takista võrrandis tundmatute arvude olemasolu absoluutselt.
Asjatundjad meie ülikoolist muigavad kogu plaani peale – ükskõik, kui palju seda rohelist energiat toodetakse, eeldab see siiski vähemalt sama palju baasvõrku. Selle tehniline kirjeldus läheks pikale, kuid EE ja valitsuse senine tegevus on asjatundjatele jätnud mulje, et ei juhatuses ega nõukogus pole ühtegi inimest, kes kasvõi Ohmi seadust tunneks.
Kujutlege vaid end seismas mõne suure hüdrojaama paisu peal – teie all on turbiinid, mida langev vesi ringi ajab ja tulemuseks on elekter. Kui nüüd keegi räägiks sealse elektrijaama peainsenerile innovatiivsest ideest hakata alt juba kord turbiinide labadest läbi käinud vett uuesti üles tagasi pumpama põhjendusega, et nii saab ju kaks korda rohkem energiat, siis saaks vast nalja küll. Kokkuvõttes – meil tegeldakse vaimsetele võimetele mittevastava tegevusega ja see on loogiliselt võttes lihtsalt maksumaksja raha õngitsemise kava.
Asjatundjad ütlevad otse, et sageli on mõnel asjal või arutluse kohal miski viga sees, see konkreetne plaan on aga otsast peale vildakas ja kõik sellekohased selgitused on viidanud vaid täielikule asjatundmatusele. Aga – seni kuni puudub riigis isikliku vastutuse ja kompetentsuse printsiip, võib inimkatsetustega karistamatult jätkata ja saada selle eest suurepärast toimetulekut võimaldavad palka.
Kvintessentsina kõlas uue RMK juhi Marrani väide – ma ei tea asjast mitte midagi ja see võibki olla minu tugevus…. Siit edasi on vaid üks loogiline samm – keelame asjatundlikkuse üldse ära.
Maailm pakub meile pisut põnevust kah ja põhjust on öelda – aga meil oli see juba ammu! Nimelt on uus BLM-i (mäletate veel seda organisatsiooni?!) juht Shalomiah Bowers tõstis organisatsiooni arvelt vaikselt ära oma konsultatsioonikontori arvele 10 miljonit dollarit!. Terminoloogia on vahva – ta „sifoonis“ (siphoned) selle raha lihtsalt ära!
Bowers teatas aga, et kõik see on jama, laimu taga on California Ülikooli panaafrika õppetooli professor Melina Abdullah. Igatahes, kohtuasi on käima pandud ja näis, kuidas läheb.
Meil mõisteti mäletatavasti 10 miljoni dollari mees Riigikohtus süüdi („…kuritegu on toime pandud ja lõpule viidud“) ja saadeti esimesse astmesse tagasi. Maakohus muutis täiesti pretsedenditult aga RIIGIkohtu otsuse ära…!
Andres Raid