Andres Raid: „Kupee nr 6”- Eesti film, Eesti kaastoodetud film, Eesti osalusega film, Eesti kino võit…

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
“Meie oma” režissöör Juho Kuosmanen Cannes`i filmifestivalil.

“Kas on võimalik, et rahvuslik agenda sobib mingis kastmes suurepäraselt ka nn. uusliberaalidele ja globalistidele? Sobib ja seda suurepäraselt, selle võltsi olemust tuleb aga osata läbi näha.

Sotsioloogias on tuntud selline fenomen nagu näilise osaluse efekt, see on ammu tuntud kui eriti efektiivne massidega manipuleerimise vahend ja vähemalt siinmail on teda edukalt kasutatud juba oma paarsada aastat täiesti teadlikult. Eriti efektiivseks on see osutunud just väiksemate ja komplekside küüsis vaevlevate etnoste puhul ja sinna kuulume paraku ka meie – põhjusi on nii subjektiivseid kui ka objektiivseid.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tänaseks oleme sealmaal, et see on nii loomulikuks muutunud, et sellest isegi selle siinsed kasutajad ise aru ei saa ja sihtgrupp veelgi vähem. Sellesse kategooriasse kuuluvad suures plaanis kõikvõimalikud arvamusfestivalid ja rohked „kaasamised“ mis kõik loovad näilise, mitte tegeliku ja seega ka tulemusliku osalemise. Sihtgrupp on rahul, nad on hingesopini veendunud, et nad osalesid ja neist midagi oleneb, korraldajad on rahul, sest virisemise pinged on susinal potentsiaalsetest virisejatest välja lastud ja nad saavad rahulikult oma agendaga edasi minna. Tuleb pööblile luua edulugu, mis ei lõpe…

Tegemist on petliku „osalemise“ või „osaluse efektiga“ ja see meetod on kunagise algversiooniga võrreldes saanud veelgi rafineerituma lihvi tänu NLP-le ehk neurolingvistlisele programmeerimisele.

Äsjatoimunud Cannes`i filmifestival pakkus hea näite sama nähtuse sotsiolingvistilisest aspektist. Termin ehk esialgu keerukas, kuid sisu on lihtne ja äärmiselt põnev. Võtame näidetena ette meinstriimi pealkirjad selle kohta, need on küllaltki kõnekad.

Tuletame kõigepealt kiretult meelde, et filmi valmimisel osalesid mõned eesti soost isikud ja tegemist oli tinglikult Soome-Eesti-Saksa- ja Venemaa ühistööga, režissöör oli tavaliselt muus maailmas igal pool esile toodav soomlane Juho Kuosmanen.

Järgnevast võib teada saada, et ovatsioonid olid aga just mõnele eestlastele (kanname üle kõigile?!) ja ei kellelegi teisele: „Cannes’i ovatsioonid eestlastele. „Kupee nr 6” lõi kuulsal festivalil laineid“

Sisust võib lugeda siiski välja, et tegu oli RIIKIDEVAHELISE koostööga, ehkki riigi tasemel osales selles Kultuuriministeeriumi kaudu vaid Venemaa. (Samas: „Punane vaip, pikad ovatsioonid… Laupäeval Cannes’i filmifestivalil esilinastunud Soome-Eesti-Venemaa-Saksamaa koostööfilm„)

Ja siis loeme järgmist pealkirja – kuhu siis nüüd eestlased jäid, või oli eelmine pealkiri eksitav?!: Juho Kuosmanen on Soome filmirežissöör, kelle linateos „Kupee nr 6” võeti sel nädalal Cannes’is ovatsioonidega vastu.

Järgnevalt saame aga teada, et hoopis Eesti riik (???) on kaastootja (paljud tootjad seda „toodangut“ siis üldse tootsid!?) „Eesti kaastoodetud film “Kupee nr 6” pälvis Cannes’i filmifestivali Grand Prix“

“Soome režissööri Juho Kuosmaneni ja Eesti kaastoodetud film “Kupee nr 6” pälvis Cannes’i filmifestivalil žürii suure auhinna – Grand Prix ehk teise koha”.

Siis saame uue variandi, mille kohaselt „Eesti“ pole enam kaastootja, vaid on lihtsalt osalenud filmi valmimisel (mõnest isikust on saanud taas terve Eesti?).

„Cannes’i filmifestivali Grand Prix’ auhinna võitis Eesti osalusel valminud film“

Siis pakutakse välja, et võitis hoopis Eesti kino (mitte isegi enam film) – missugune Eesti kino, Eesti on suure tähega, mis viitab riigile – seega riiklik kino – ei teadnudki, et meil selline ka olemas on. Ja veel – see, et selline tunnustus üldse tuli, võlgneb maailm tänu just Eesti filmitegijate pingutustele (teised võtsid kuidagi lõdvalt siis või kuis?!)

„Meeletu võit Eesti kinole. Oleme maailma tipus!” Eesti filmitegijate pingutusel jõudis Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ni film „Kupee nr 6”.

Seejärel saame teada, et tegijatel ega filmisõpradel pole siin hõisata midagi, see pole nende, vaid eesti filmi pidupäev. Taas siis – see on eesti film (siin vähemalt väikese tähega, mis viitab rahvuslikule kuuluvusele) ja miks küll muu maailm sellest midagi ei tea?!

Vene meedia kajastas sündmust kah, osales ju toega filmi valmimisel ka nende Kultuuriministeerium. Pikka käsitlust ei olnud, mainiti ära kombe kohaselt Juho Kuosmanen ja seegi, et filmitegijaid käis õnnitlemas kultuuriminister Olga Ljubimova.

Soomlased ise olid samuti tagasihoidlikud, mainiti ära, et peaosi mängisid Seidi Haarlan ja Juri Borissov, lavastas Juho Kuosmanen ning esilinastus Soomes on selle aasta sügisel. Mainitakse ära ka see, et see tähendab Kuosmase filmile levikut nii Ühendriikides ning lisaks ka Ladina-Ameerikas, Ida-Euroopas, Kagu-Aasias ja Lähis-Idas.

BBC oli kidakeelne, kuid konkreetne “Kuosmase film „Kupee nr 6“ jagas GrandPrix`-d Oscari võitjast Iraani režissööri Asghar Farhadi filmiga „A Hero“.

Kõiki neid tõepoolest huvitavaid fakte meie meinstriim ei paku. Ja nüüd loo alguse juurde tagasi – ega polegi oluline, mis seal tegelikult toimus, oluline on vaid Eesti järjekordne edulugu, meie kõigi edulugu ja mis pisut liialdades on osutunud võimalikuks ainult tänu meie tarkadele juhtidele.

Tegelikult on see klassikaline näide just näilise osaluse tekitamiseks, sest kogu aeg peab sind saatma lakkamatu uut moodi narratiiv Eesti lakkamatust edust ning partei, valitsuse ja rahva murdumatust ühtsusest, mida saadab siiras ja südamest tulev tänu meie juhtidele. See sai küll pisut primitiivsel moel välja öeldud, kuid selle tagant vaatab vastu aegade jooksul oma efektiivsust tõestanud manipulatsioon.

Sama moodi pakutakse meile välja kahe eesti soost tõepoolest andeka ja leidliku mehe poolt loodud Wise`i – Londonis on firma, maksud lähevad teab kuhu – kuidas muudab see Eesti kodaniku elu?! Tõsi, mõni tegi sinna investeeringu – reaalsus on see, et seegi raha rändas ju siit välja! Nokia puhul oli asi paraku sootuks teine – ei saa neid kuidagi võrrelda.

See nähtus vaatab meile igalt poolt vastu, meil suudetakse isegi jaotus teha näiteks jalgpallimeeskonnas – kuskil maailma pressis ei kirjutata Klavan ja Cagliari, sama moodi ei saa ju kuidagi elementaarsete klassifikatsioonireeglite järgi liigitada seened ja puravikud, puud ja kased. Meil luuakse aga ikka erisus, otsekui oleks meeskonnatöös ja tegemistes ikka eestlased kuidagi eriliselt välja toodud, nende saavutused muust meeskonnast väljapaistvamad ja muidu ka tublimad.

Ja rahvas tunneb uhkust. Terve uhkus on tore ja vajalik, kuid äkki tasuks ise oma elule kah millalgi pühenduda ja kaeda oma saavutusi, mida ise suudad ja millega hakkama saad, teiste saavutustele lootma jääda ja nende taustal särada ei pruugi alati õnne õuele tuua.“

Andres Raid, ajakirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused