02.01.2022
“Pähklipureja” Peterburi Marinka teatris.
Huvitav aeg! Maailmas jäetakse ära, st „tühistatakse“ juba klassikute loomingut ja siis ei maksa imestada, et hiinlased ja araablased tulevad hordidena Venemaale sedasama „tühistatud“ klassikat parimas võimalikus esituses oma silmaga kaema.
Venemaal on Hoffmanni muinasjutule muusika loonud Tšaikovski ballett „Pähklipureja“ midagi sellist, mis on aastavahetuse unistus paljudele, seda juba pikka aega. Nõudmine ületab tugevasti pakkumise ja seetõttu pileteid pigem „hangitakse“, sest neid oodatakse elavas järjekorras ka öösiti.
Peterburi „Marinkas“ etendati seda 130 aastat tagasi, tänaseks on Euroopas avastatud, et etenduse nii hiina kui araabia tantsud sisaldavad midagi sellist, mida ärganud euroametnik enam seedida ei suuda.
Legendistaatuses Marius Petipa kujutas aga ette, et tegelaste liikumine on just selline, see „just selline“ polegi aga enam „woke“ seltskonnale vastuvõetav – olevat liiga groteskne ja see kutsuvat ühiskonnas esile ebameeldivaid aistinguid. Šotlased ja Briti kuninglik teater on etendusse juba muudatused teinud, et oleks asja- ja ajakohane… Araabia tantsudes olevat selge vihje haaremile, see on naiste alandamine ja meeste dominandi rõhutamine.
Berliinis süüdistati balleti ökoloogilises (???) ja rassilises ebavõrdsuses ja kallutatuses, lisaks seksismis ja kolonialismis, ja jäeti kõik uusaasta muinasjutu etendused lihtsalt ära. Tšaikovskil oli kõik kenasti lahti kirjutatud, kes mida tantsib, ta kirjutas täpselt Marius Petipa plaanide järgi, seal oli ära toodud rahvused ja see omakorda tingis ka nahavärvi – aga vot enam ei sobi.
Maailma ala vaieldamatu autoriteet Nikolai Tšiskaridze on öelnud otse, et pole siis vajagi seda muusikat mängida, võtku midagi endale sobivat ja teenigu selle pealt, kuid jätku klassika rahule!
„Pähklipureja“ on omamoodi joone allatõmbamine tehtule ja saavutatule – kõrvuti maailmanimedega osalevad seal ka päris lapseohtu, kuid end juba perspektiivikatena näidanud tantsijad.
Meil kadus õnneks võõramaalt pärit aktivist, kes Viiralti taieste nimesid poliitkorrektseks muutma hakkas, võrdlemisi kähku silmapiirilt, Pipi isa kallale on juba ka mindud ja võib-olla saame veel näha sedagi, kuis keegi mingite eurotoetuste najal uue ja poliitkorrektse „Nimed marmortahvlil“ ekraanile toob! Ja istuvad seal Reaalkooli vabatahtlikuga kõrvuti kaevikus aafriklane ja eskimo, hindu ja soomuutmise kuuriga ühele poole saanud okultist…
Loodame, et veel mitte sel, alanud aastal!“
Andres Raid, ajakirjanik
