04.01.2020
Andres Raid
Läinud aasta andis meile kohtupraktikast ühe huvitava õppetunni, mis praegu küll vastuseta, kuid varem või hiljem asi selleni jõuab. Ja mida varem, seda parem, sest mingeid Euroopa Liidu poolseid märkusi ja viiteid ikka jätkuvatele segadustel õigussüsteemis pole kellelegi vaja. Seega – kuidas tutvuda õigusallikatega juhul, kui nad eesti keelde tõlgitud ei ole.
Esmalt siin veidike õiguslikku raamistikku, mis annab meile vajaliku taustsüsteemi.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 6 ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel. Selge!
Kohtute seaduse § 5 sätestab kohtute töökeele:
(1) Kohtumenetlus ja asjaajamine kohtus toimuvad eesti keeles.
(2) Muu keele kasutamine kohtumenetluses sätestatakse kohtumenetluse seadustes.
Kui nüüd vaadata kriminaalmenetlust kui menetlusliiki, milles isikul on potentsiaalselt kõige rohkem kaalul, siis leiame kriminaalmenetluse seadustiku § 10 sätestab kriminaalmenetluse keele.
Selle § puhul on oluline välja tuua ehk kaks sätet:
(1) Kriminaalmenetluse keel on eesti keel. Kriminaalmenetlus võib menetleja, menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte nõusolekul toimuda ka muus keeles, kui nad seda valdavad.
(2) Kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt lõpetatud kriminaalasjades olevad muus keeles koostatud dokumendid tõlgitakse eesti keelde prokuratuuri korraldusel või menetlusosalise taotlusel. Kõik tundub siiani selge ja loogiline.
Kõik ülejäänud selle paragrahvi sätted reguleerivad olukordi kui menetlusalune isik ei kõnele eesti keelt emakeelena.
Seega kui nüüd taustsüsteemi kokku võtta, siis saab vaid kinnitust tõsiasi, et Eestis on riigikeeleks eesti keel. Kohtupidamine toimub eesti keeles ja kohtumaterjalide juurde võetavad materjalid peavad olema eesti keeles.
Nüüd kui vaadata aga Riigikohtu praktikat, siis me leiame Riigikohtu lahenditest palju selliseid, milles kohus viitab oma otsuse tekstides Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele. Riigikohus tihti isegi tsiteerib lõike erinevatest EIK-i lahenditest. Nüüd oluline on rõhutada, et EIK avaldab oma lahendeid peamiselt kahes ametlikus keeles, milleks on inglise ja prantsuse keel. Samuti tõlgitakse EIK-i kohtulahend sellesse keelde, milline riik on asjas pooleks. Näiteks kui Eestist esitab keegi kaebuse Eesti vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja EIK võtab selle kaebuse menetlusse ning teeb selles kohtuotsuse, siis tõlgitakse see EIK-i kohtulahend lisaks prantsuse või inglise keelele veel ka eesti keelde. Seda teeb Euroopa Nõukogu. Kõikidest teistest EIK-i lahenditest teevad Euroopa Nõukogu liikmesriigid (sh Eesti) endale osalisi ja mitteametlikke kokkuvõtteid, mis avaldatakse Riigiteatajas kokkuvõtetena ja nende juures ka rõhutatakse, et tegemist on mitteametlike tõlgetega.
Iga vähegi õigusteadlik kodanik teab, et mitte ükski siseriiklik kohus ei saa selliseid mitteametlikke kokkuvõtteid arvesse võtta kui õigusallikaid. Üksnes kohus saab oma lahendis tugineda näiteks seaduse kokkuvõttele, ümberjutustusele või sellele, mida kasvõi naised saunas seaduse kohta rääkisid. Igasugune õigusallikas peab olema terviklik ja korrektne. Selle tõttu on ka väga oluline, et õigusallikad oleksid tõlgitud eesti keelde terviktekstidena ja riigivõimule siduvalt (nagu näiteks vannutatud tõlge).
Väikese kõrvalpõikena olgu mainitud, et kui kohtusse kaasatakse ekspert või näiteks tõlk, siis peab ta andma oma allkirjaga kinnituse, et ta vastutab teadlikult, et igasugune valetõlge on karistatav.
Nüüd sellest lähtuvalt tekibki oluline küsimus: kuidas tutvuvad näiteks Riigikohtu kohtunikud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega (mida kasutatakse õigusallikatena), mis ei ole eesti keeles kättesaadavad?
Kuna sellistele lahenditele viidatakse ja neid tsiteeritakse riigikohtu lahendites, siis tuleb sellest järeldada, et riigikohtunikud ikkagi ju tutvuvad selliste EIK-i lahenditega.
Kas riigikohtunikud tuginevad Riigiteatajas avaldatud mitteametlike kokkuvõtetele, mis sisaldavad paljuski keele- ja sisuvigu? Kas Riigikohtunikud tõlgivad ise Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid inglise- ja prantsuse keelest?
Kui jah, siis kas kohtunik, kes on samas menetluses osaleb tõlgina (tõlgib õigusallikat) saab samaaegselt olla asjas ka kohtunik? Olgu etteruttavalt öeldud, et ega vist ikka ei saa, sest kohtunik saab ja tohib olla vaid kohtuniku rollis, mitte üheski teises rollis selle konkreetse asja menetlemisel.
Kuidas on tagatud ka avalikkusele selliste EIK-i kohtulahendite tõlgitud terviktekstidega tutvumine, millele riigikohtunikud oma lahendites viitavad? Kõik õigusallikad peavad olema ju terviktekstidena avalikud ja kättesaadavad, st kontrollitavad. Asi polekski ehk nii oluline, kui see ei puudutaks kohtute igapäevatööd, mis määrab inimeste elus võib-olla et kõik.
Hiljuti üht kriminaalasja menetlev Tartu Maakohtu kohtunik ütles menetlusosalisele kohtuistungil teiste menetlusosaliste juuresolekul (millest on ka tehtud kohtu enda poolt helisalvestis), et kostja poolt esitatud kohtuniku taandamise taotluse inglise keelset teksti (mis sisaldas hulgaliselt asjakohaseid viiteid inglise keelsetele EIK-i kohtulahenditele) tema küll läbi lugema ei hakka.
Küsimus tekib kohe ja õigustatult: kuidas on Riigikohtul lubatud oma lahendites tugineda tõlkimata õigusallikatele, aga kui täpselt seda sama teeb näiteks kostja, siis ütleb kohtunik, ilma et ta oleks isegi taotlusele pilku peale heitnud, et tema seda küll lugema ei hakka.
Kes siis mida endale lubada tohib ja kuidas neid asju korraldada, et asi mitte ainult menetlusosalistele, vaid ka näiteks avalikkusele arusaadav oleks? Äkki toob alanud aasta vastuse ka sellele küsimusele.
Andres Raid
ajakirjanik