12.08.2021
Andres Raid
Ei ole unustatud. Jälgime arenguid ja oleme ka Uute Uudiste lugejaid toimuvaga enam-vähem kursis hoidnud ja siiani pole me oma ei ülevaadetes ega ka prognoosides eksinud.
Olukord Nordica rindel on üldiselt muutusteta aga lisandunud on üks huvitav fakt. Nimelt, pärast kohtulahingu võitu ja saamata jäänud rahade kättesaamist endiste töötajate poolt, hakkas Nordicas oodatult käärima. Petetud töötajaid on seal seoses üleminekuga kokku 67, kes ka praegu tööl. Loomulikult hakati pärast teiste kannatanute kohtuvõitu ka nende poolt kokku panema oma hagi praeguse tööandja vastu.
Selleks, et vältida uut nn koroonalainet ja negatiivset meediarünnakut, otsustas juhatus kiirkorras ka neile nende rahad välja maksta, aga – pange tähele – pooles ulatuses. Seda loomulikult vargsi ja maksumaksjat teavitamata.
Selle kõigega seoses peaks maksumaksjal ja isegi õigussüsteemil tekkima loomu poolest mitu küsimust.
Millise seaduse pügala aluses maksti seniste petturite poolt petetuile ainult pool summast?
Mille alusel üldse maksumaksja rahast seda toetust maksti, sest töötajate nõue on vastavalt seadusele juba ju aegunud (kolm aastat), isegi kui nad nõude esitavad?
Neil oli õigus seda teha-hageda kolm aastat, aga nad jätsid oma õiguse kasutamata ja millegipärast hoopis loobusid sellest.
Huvitav, kuidas seda 450 000 eurot hakatakse kajastama majandusaasta aruandes?
Konsulteerides juristidega, nimetati seda sisuliselt salajast maksumaksja raha eraldust sponsorluseks, mis on ju riigiettevõttele keelatud. Alust ja õigust maksta ei ole seda enam, et kohtu otsus ju ei jõustunudki.
Loomulikult on tore, et töötajad said mingigi raha, ent seda tehti paraku jälle skeemitades, varjates ja vassides ja ikka pooles ulatuses. Kuuldavasti pidid töötajad alla kirjutama ka vaikimisleppe selle kohta, et nad selle sponsorluse üldse said.
Kokkuvõttes tundub, et tegemist on riikliku skeemitamisega seda enam, et seadused neile justkui ei kehtikski.
Küsimus – miks Nordica selle poolegi maksis – kingituse tegi ju riigifirma Nordica, millel ei ole mingitki juriidilist ja õiguslikku seost Estonian Airi ja tema võlgadega – nii väitsid nad ise ja sellised olid nende endi sõnad viie ja poole aasta jooksul peetud kohtulahingutes. Kuidas peaksid sellesse nüüd suhtuma teised võlausaldajad?! Hakkavad kah küsima?
Andres Raid