12.09.2021
Eestis on reformierakondlik siseküüditamine juba toimunud. Pilt on illustratiivne.
Eesti sotsiaalsete straatide nimistusse on ilmunud uus kategooria – poetagused „Bocki-joojad.“ Sinna paigutatakse reeglina maarahvas tervikuna, kes kuidagi teisti mõtleb, ummisjalu moega kaasa ei jookse ja on säilitanud küsimuste esitamise võime, kasvõi endale või isekeskis.
Jah tõesti, sageli saadaksegi kokku poe juures või selle taga, vahetatakse uudiseid ja jagatakse muljeid. Üks selline, suisa äsjane, jättis lootusrikka mulje. Bocki ei joodud – lihtsalt selguse mõttes olgu seegi lisatud.
Taadid arutasid, et kuidas see võimalik on, et igasugu tähtsad nimed isegi ei tea, kes meil peaminister on?! Kuid nii? Kohe toodi tõestus ja katsu vaielda – keegi punane Eedik tõesti ei tea, sest „lehes ju kirjutas“ – „Sotsiaaldemokraadid on kevadest saadik hoiatanud nii Sind kui peaministrit”.
Arutati veel sellegi üle, et kas meil kaitseväes enam inimesi polegi ja uus ülemjuhataja kavatseb vastavalt aja vaimule mingite asjadega sõdima hakata – naerdi varjamatult. Kuis nii ja kohe täpsustatigi – sai ju jälle lugeda lehest – „Ma pean vaatama neid asju, mis täna kohe oleksid valmis sõdima“
Veel olla ülemjuhataja lisanud, et sõjaks valmistumine käib ja tea, kas peaks soola ostma ja veel mingid varud üle vaatama, ega nende ülemjuhataja „asjade“ peale tea lootma jääda.
Seltskond on nutikas ja tähelepanelik, varjamatu irooniaga räägitakse uue elu retseptidest – selge on see, et näiteks elektri tarbimine tuleb edasi lükata. „Mine too siis küünlaid kah üks ports kohe juurde…!“ Ja jälle jutul põhi all – „Kolmapäeval on elektrihind röögatu! Sandor Liive: homme tuleks tarbimist võimalusel edasi lükata”
Räägiti “lokilambast”, kes arusaamatul põhjusel tahab jube koolitatud õed jälle kooli saata. Sain lõpuks aru, kellest jutt käis ja hilisem kontroll andis külameestele taas õiguse – „Kiik: suurendame õdede vastuvõttu vähemalt viis protsenti”!
Ja siis tuli ka midagi, mis tõstis „poetagused “Bocki-joojad“ kõigist eelpool mainitud naasedest oluliselt kõrgemale kvaliteedile. Jutt läks muidugi eesti poistele, kes kaugel ja nüüdseks vist lõppenud sõjas osalesid. Tunti kaasa ja küsimus „mille nimel!?“ jäigi seekord vastuseta. Lehti loetakse – meenus seegi lugu, mille peale vangutati arusaamatuses päid – „Eesti sõjal Afganistanis oli üksainus lihtne kaalutlus: meil oli vaja sõpru ja neid me leidsime. Eesti kaotas koos liitlastega sõja, ent võitis sõpru. Rohkemat me ei otsinudki.”
Üks taat, kes mingis kõrgkoolis käinudki pole, meenutas sel puhul Septimust, kes Šotimaad vallutades, mis vallutamata jäigi, ise lõpuks mingi tühisest kriimustusest infektsiooni sai ja seal kodust kaugel ka hinge heitis. Plaan oli üks, lõpp aga teine.
Taat oli kursis, sest ta on lugenud ja tunneb loogikat, teab isegi seda, et teda üleolevalt „poetaguseks“ nimetatakse. Kuid otsekui oleks taas Richard Kleisi loengul TRÜ Tiigi ringaudikas istunud – meenutas ta, kuis Severus Septimus läks ka Šotimaale plaaniga, mis pidi töötama igal juhul. Ta lootis eest leida ühe rahva ühe juhiga, kellele anda suur lahing, lüüa juht maha, allutada samas kogu rahvas ja valmis…. Selle asemel kohta ta hulka hõime, kel igaühel oli oma juht, pidevalt kõigiga eraldi võideldes jooksis Septimus varast ja verest tühjaks…
Reaalsus ei vastanud tema eelarvamustele, mis olid väärad. Usu oma kõikvõimsusesse viis kriimu kaudu organismi tunginud batsill ja mine tea, ehk sai ta lõpuks aru, et rahvast, mida ei eksisteeri, pole lihtsalt võimalik ei võita ega alistada. Võiks ju õppida, sama viga tehti kaugel Afganistaniski.
Kuidagi õpetlik koosviibimine oli…
Andres Raid, ajakirjanik
