17.12.2019
Andres Raid
Umbusaldus on taas läbi ja tulemuseks on statistika, protokoll. Hoopis hullem on umbusalduse kui sellise mõiste ja tähenduse tegeliku erakordsuse erosioon. Aga olgu pealegi – kogu lugu pakub hoopis suuremat huvi sotsiolingvistilisest aspektist. Sõnad, sõnad ja nende sotsiaalne taust ja kontekst. Keegi arvab olevat ‘poemüüja’ avalikult solvav (K. Kaljulaid) ja annab sisuliselt ette mittetäitmisele kuuluvaid käsklusi nagu haiguse käes vaevlev Greta Thunberg („seina äärde“, meie puhul, „lahti lasta!“).
Alles hiljaaegu väljendas Kersti Kaljulaid mõtet, mis ei lase end halvustava suhtumise osas kaksipidi mõista – „õnneks on meil internet ja meie madala haridusega käsitöölised said endale koha, kus oma käsitööd müüa“ (kommentaaridest). Mis see siis oli? Avalikus kõnepruugis on tavaline üleolev suhtumine „Rimi kassapidajatesse“, mis ammugi tähistab paljude meelest kedagi, kelle suhtes tuleb ilmselge dominant kehtestada. Pole kuulnud kordagi, et presidendi kantseleile (ega kellelegi teisele) selline suhtumine muret oleks valmistanud.
See segadus tõi esile paraku esile veel ühe hoopis häirivama tõsiasja, mille Varro Vooglaid oma „Objektiivis“ avaldatud artiklis selgelt välja tõi. Kas tõesti on võimalik, et Kaljulaid ja tema meeskond ei tunne põhiseadust?!
Tsiteerime Vooglaidu: Eile avaldatud intervjuus väljendas president Kersti Kaljulaid jahmatavat seisukohta, et praegusest valitsusest on saanud oht Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale, kuna see seab kahtluse alla põhiseaduse paragrahvi 12, mille kohaselt olevat kõik inimesed võrdsed, ning see on muutunud ohuks Eesti julgeolekule. Põhiseadus sätestab tegelikult mitte seda, et kõik inimesed on võrdsed, vaid seda, et kõik on seaduse ees võrdsed.
Tuletaks siinkohal meelde Lennart Merit, kes ütles presidendi institutsiooni kohta: “Riigipea esmane ülesanne on küll olla karm, kuid erapooletu kõigi huvigruppide suhtes” see kõlab ju küll selliselt, mille järgi võiks joonduda?!
Soomes on rahva seas läinud liikvele läinud otsekui lustlik (seejuures varjamatult heatahtlik) reaktsioon – olgu pealegi, “meil on PM poest, lõunanaabritel aga vist hoopis poe… tagant!”. Näis, millal see kalambuur üle lahe jõuab ja jääks huviga ootama Kadrioru reaktsiooni. Ehkki – juba ammu aega tagasi kurtsid nii W.S. Maugham kui M. Twain, et irooniat väärt seltskonnad ongi need, kes sellest ise reeglina aru ei saagi!
Üks asi on sõna ja teine asi on tegu. Need kaks asja ei käi enam paraku ammu koos, ehkki see kunagi korraliku käitumise lühivalem oli. Vaadake kasvõi USA ja Venemaa suhteid – seal pole hoo ega hoobi vahet, vähemalt otsustades laiale auditooriumile mõeldud ja igas võimalikus väljundis levitatud teabe järgi. Kes tahab, leiab aga ka tegelikud allhoovused – kõikide sanktsioonide kiuste on kahe riigi kaubavahetus suurenenud 2019. aasta jooksul veerandi võrra, ulatudes 27 miljardini!
Andres Raid
ajakirjanik