Lõuna-Eestist on kujunenud veel nii eesti keele kui meele omamoodi kants, sealsed vestlused annavad lootust, et jollerid ei ole veel kogu Eesti.
Uussõna „poetagused“ – ilmselt on see maaka sünonüüm lamemaalasele linna tingimustes. On muidugi äärmusi, jäägu need seekord.
Taadid arutasid sõna otseses mõttes poe taga ja see hämmastas oma selgusega nii mõtte kui ka selle verbaalse väljenduse osas – ametnikud, ka kõige kõrgemad – õppige neilt ilma igasuguse irooniata neilt, keda ta põlglikult ja ilma igasuguse õiguseta poetagusteks nimetate.
„Huvitav, et valitsus on hämmastava usinusega asunud selle viiruse kallale, see hoolitsus inimese tervise eest on muidugi teretulnud, kuid on arusaamatu, miks see hoolitsus nii valikuline on! Sa võid surnuks nälgida, arsti juurde mitte pääseda, koht võib mingist põletikust punnis olla – see ei huvita mitte kedagi“ – taatide küsimus tundub enam kui loogiline.
Needsamad „poetagused“ arutlesid teravmeelselt ja hämmastava keeletundlikkusega meie igapäevaelu üle – nende informeeritus ja täpsus paneb ahhetama. Vahetati mõtteid näiteks selle üle, mille eest see Ligi seal Tallinnas siiski sõdib – kas tarbija kohustuse üle arved maksta või mitte, mida siis muuta on vaja?!
Jürgen pole rahul sellega, et tarbija peaks ise oma arved maksma – see on ju nende puhul midagi uut! Otsides hiljem üles allika, selgus, et „poetagustel“ on õigus – tõlkige palun Jürgen Ligi tsitaat ühemõtteliselt arusaadavasse eesti keelde:
„Mis veel ei meeldinud komisjonis, on ikkagi see, et tarbija peaks oma arved ise maksma. Peab olema väga tugev argument, et maksumaksja hakkaks maksma tarbija arveid. See on selline üldine vastutuse printsiip, mille muutmiseks oleks vaja väga selgeid argumente“.
Räägiti ka pidevast rahapuudusest, ei, mitte isiklikust, vaid riiklikust. Kogu aeg olla ju rahast puudus, seepärast ei saa ka viirusest jagu ja korda majja. Muidugi, „me oleme ju ka ees“, itsitati varjamatult.
Siiani pole peavoolus ega mujal kuskil arutluse all olnud raha kulutamise otstarbekus ja arukus. Ja tõesti – miljonid lähevad mingi salapärase „süsteemi“ käigus hoidmiseks, reaalse töötegija ja vaevanägijani see ju paraku ei jõua. On see ikka nii?! Õdesid välja õpetades õpetatakse muuhulgas ka (hästi seejuures) lähiriikides kõneldavaid keeli – orientatsioon on selge, no ja miks ka mitte, keegi ühmas, et tütar Norras ja katab praegu suurt osa terve pere eelarvest.
Uurides hiljem isegi sellesama peavoolu väljaandeid – pole midagi öelda, õed on otsitud… Nagu sellest oleks veel vähe – töökius veel lisaks. Pisut otsimist veel ja sellest samast peavoolust võib lugeda:
PÄEVA TEEMA | Merike Värik: alanduse tipp! Hooldaja tunnipalgale pakuti 26 senti juurde
“Poetagused” ei pauguta puusalt, nad on nimeandjate kiuste terve mõistusega ja saavad asjadest mitte ainult aru, vaid ka mõistavad neid. Nad räägivad selget eesti keelt ja mõtlevad selgelt vaatamata neile omistatud epiteetidele.
Sealsed inimesed tunnevad end looduses nagu kodus – nad ongi oma kodus ja seda mitte ainult füüsilises mõõtmes. Nad itsitavad ametnike juhmuse üle, kes kinnitavad, et „tossudes“ inimene teeb loodusele suuremat kahju kui RMK ametnik. Kuis nii – ja jälle! „Poetagusel“ on õigus. Sedasama kinnitab ju Eesti Vabariigi ametnik mustvalgel:
Eduard Pukkonen: keskkonnaamet ei luba enam orienteerujaid metsa, sest muidu tallavad nad taimed ära.
Ja ikka jõutakse kehtivate piiranguteni, mis neid eriti ei puudutagi, sest „poe taha“ ju jõuta enne valimisi niikuinii. Perearst Joller seletavat kogu aeg, kuid renomee olevat teisel patsientide seas suhteliselt nadi. Kas tõesti nii – miks siis selline kõneisik? Pealiskaudne taustakontroll kinnitas paraku poetaguste kahtlusi – kel huvi, võib ise vaadata.
Huvitav on jälgida, kuidas on muutunud autoriteedid – eelarvamusteta suhtumise korral on „poetagustest“ saamas peavool ja sel puhul võib praegust peavoolu oodata lõustakaustiku suunamudija roll. Jõud, nii administratiivne kui rahaline, on siiski senini paraku peavoolu käes.“
Andres Raid, ajakirjanik
