26.10.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
„Peaministri eilset poliitilist avaldust on pisut juba käsitletud, esineja ilmsetele vigadele juhiti tähelepanu ka saalist. Kuid – oluline on ka muu ja pisut kontseptuaalsem aspekt.
Kui peaminister annab teada, et ta lähtub oma tegevuses Eesti meedias ilmuvast, siis on mitu asja viltu. Esiteks „tühistab“ ta terve pea 70-se nõunike armee ja teadusnõukogu hoobilt takkapihta. Mis teaduspõhisusest saab tõsisel meelel juttu olla, kui teadmiste allikaks on näiteks „Kroonika“ (samas seda sugugi alahindamata)?
Paraku ei näe peaminister esinemise põhjal otsustades suuremat pilti – tegemist ei ole juba ammu mingi pelgalt tervise- või tervishoiukriisi, vaid ühiskonnakriisiga. Milline on see nn kriis, milles ta seisneb, millised on selle karakteristikud, on see protsess või fenomen? See pole nii oluline ehk tavalisele bürgerile, kuid riiklikul tasemel otsustamise juures, kus kaalukeeleks inimeste elu ja käekäik, peaks see olema elementaarne.
Probleemi ei nähta, see on ka paraku üldine. Probleemiks on kombeks nimetada iga küsimust, millele on vastik, keeruline või lihtsalt raske vastata. Probleemi pole, pole ka igakülgset ülevaadet olemasoleva olukorra kohta, veel vähem soovitu kohta.
Olemasoleva ja soovitu teadvustatud vastuolu ongi paraku too paljuräägitud probleem, lahenduste saavutamiseks määratakse ressursid, tulemuste hindamise kriteeriumid ja palju muudki – kõik see tundub igav ja teoreetiline, kuid paremat praktilist töövahendit kui korralik teooria, pole siiani välja mõeldud. Selline peaks olema riiklik lähenemine ja sellise taseme poliitikute ettevalmistus, suled lennaku laadaplatsil ja sisinad jäägu serpentaariumisse.
Siinjuures võiks ka teada, mis asi võib üldse kriisis olla ja muidugi ka seda, mis asi see kriis üldse on. Olgu siis öeldud, et kriisis saavad olla vaid isereguleeruvad süsteemid ja kriis ei tähenda midagi muud, kui mingi süsteem lakkab toimimast – näiteks on kõik kõigile võlgu ja maksta pole kellelgi millegagi, st süsteem lakkab toimimast ja käes ongi kriis.
Meil saab paremal juhul rääkida kriisieelsest seisundist. Miks see oluline on? Täpsus mõtlemises ja selle sõnalises väljenduses loob selguse ühiskonnas ja tagab vastava reaktsiooni, see hoiab ära hüsteeria ning sellest said aru juba senaatorid Vanas-Roomas – on, kust õppida. Seda igapäevameedia ei paku ja see polegi selle ülesanne ja siit ka vajadus teadmiste allikana ka muud selle kõrval tarvitada.
Segadus mõistetes võimaldab erinevaid tõlgendusi, kahjuks ei suuda ametnikud senini selgeks teha, et Covid on viirus ja tegemist on nakkusega, õnneks on haiglad hakanud statistikas vahet tegema, et kui inimene satub haiglasse neeruvaagna põletikuga ja seal selgub, et ta on ka nakkusekandja, siis varem sai temast automaatselt Covidi patsient, nüüd see enamikus enam õnneks nii ei ole.
Peaminister mainis, et Põhjamaade edukuse taga oli ühiskondlik kokkulepe – see termin pole seega talle võõras, küll aga paraku selle sisu, lisaks ei olnud Põhjamaade edu valemiks mitte ainult see. Poliitiline avaldus sisaldas paraku endas loosungeid, ehkki neist üksi ja ka isegi võib-olla heast tahtest antud juhul ei piisa.
Tuletaks siinkohal meelde sedagi, et mõningate viirustega peame õppima kasvõi mingi aeg koos elama, võtke või kuulus Kochi kepike, mis tuberkuloosi tekitab. Tuli penitsilliin, arvati korras! 10 000 tuhat ühikut ka viirusega ühel pool! Aga viirus kohaneb, täna ei piisa miljonilistest doosidest ja kepike pole kuskile kadunud.
Täna ei oska keegi öelda, kas kurikuulsa Delta tüve näol ei või olla tegemist millegi samasugusega, keegi on isegi kohandanud pisut vana kõnekäändu – see, mis ei tapa… tuleb tagasi ja proovib uuesti! Ja hüsteeria ning sellele lisanduva diktatuuri tingimustes on tal šanss oluliselt suurem.“
Andres Raid, ajakirjanik