26.01.2022
Töökatkestus koolides võib pikaks kujuneda. Pilt on illustratiivne.
Sadade suunamudijate, õnnetreenerite, hiromantide ja superstaaride elu on muidugi oluline, selle kajastamine toob klikke ja see omakorda kasumi kanali omanikule. Oluline kaob sinna vahele ja kui sellest möödaminnes juttu tehaksegi, siis on see teisejärguline ja ei köida kahjuks ka enamuse tähelepanu. Antud juhul on küsimus eksistentsiaalne.
Jutt on koolide sulgemisest ja sellestki, et „riik“ maksab sulgemise eest peale. Päevalehes ilmunud artikkel kannab siiski pealkirja, milles kogu protsessi nimetatakse täiesti otse ja õigustatult „hoobiks“ maakohtadele. Selle hoobi andmise eest pakutakse veel riikliku raha pealekauba, kas tegemist on koolivõrgu ja laiemalt haridussüsteemi riikliku õõnestamisega?!
See ei ole hoop, see on hoopide seerias juba mitmes ja kogu hoopide seeria lõpus on kohtuniku käsi üleval – „knockout!“.
Siit tagant paistab õige õõvastav tõsiasi – siiani pole selgeks tehtud sedagi, et kool kuskil ei ole pelgalt koht, kuhu õpilased tulevad igal veerandil aastate jooksul „haridust saama“, vaid midagi hoopis enamat.
Mida sügavamale kaevad, seda jubedamaks pilt läheb. Meil ei ole siiani isegi haridusministeeriumis selgust selle kohta, mida see „haridus“ siis ikkagi tähendab!? Mis asi on koolivõrk ja mis asi haridusvõrk?
Mida teeb õpilane koolis?! Veidigi süvenenu teab, et enamus seal veedetud aeg ei kulu „õppimisele“ kui sellisele – seal mängitakse, matkitakse, analüüsitakse-sünteesitakse, harjutatakse, seal sotsialiseerutakse ja seal toimub protsess, mida Eesti ehk üleilmselt tuntumaid pedagoogikateadlasi Hilda Taba nimetas „the act of becoming“ – kujunemise-saamise aktiks.
Kool on kõigele lisaks sümbol, sümbolite lammutamisel on tagajärjed, mida praegused, paraku vajaliku ettevalmistuseta otsustajad lihtsalt oma puuduliku ettevalmistuse tõttu aru aduma ei ole võimelised.
Kui õpilasel on õigus ja kohustus teatud haridusele – mida see tähendab?! Kas käia niimitu talve koolis, teha ära x arv eksameid, sooritada mingid katsed või on äkki küsimus hoopiski äkki selles, kelleks ta kunagi kujuneb?!
Kool on ehitis, kool on peavari, kool on õpetajate töökoht, ta on kuluartikkel, ta on murekoht ja uhkuseobjekt, ta on paljutki veel ja mis võib-olla veelgi olulise – ta on ka sümbol.
Meil ei ole koolivõrgu (see ei ole haridussüsteem, vaid väike osake sellest) sotsiaalset käsitlust olemas, Haridusministeeriumi kodulehel on kümnete kaupa uuringuid, üks uhkema ja keerulisema nimetusega kui teine – teadusliku uuringu nõuetele ei vasta neist paraku ükski, tundub, et ülikoolides pole enam isegi seda teadmist, millistele kriteeriumidele peavad uuringud vastama, et neid üldse kasvõi servapidi kuidagi teaduslikeks saaks ja võiks nimetada.
See pole norimine – kui terminoloogiline selgus puudub, pole võimalik asju konstruktiivses võtmes arutada. Üks räägib rahast, teine õppest, kolmas kooli kütmisest, neljas kehvadest/headest eksamitulemustest ja seda loetelu võib jätkata lõpmatuseni – igal tegelasel on asja nägemiseks oma arusaam.
Igasugune eklektika on paraku ette nurjumisele määratud tegevus, efektiivseks saavad osutuda vaid süsteemsed lahendused, sellest sai isegi Joosep Toots aru – „sistem“ peab olema!
Meil räägitakse sageli, et üks või teine isik on antud sfääris osalenud juba nii- ja naapalju aega, ta on läbinud ja lõpetanud, osalenud ja kaasanud… Mis mõte sellel kõigel on olnud, kui tulemust ei ole või tulemus on, kuid see on soovitule vastupidine?! Tingimustes, kus meil puudub endiselt isikliku vastutuse prerogatiiv, pole paraku paremat loota. Tähtis on tegutsemine ja pildis olemine, kõik muu taandub selle taustal ja tulemuste kohta küsimist peetakse juba isiklikuks ründeks või lihtsalt norimiseks.
Rahvusringhäälingu ühe saates tunnistas siiski pikka aega koolivõrguga tegelenud HM endine ametnik Kalle Küttis, et kõige aluseks ja määravaks on… RAHA. Raha eesmärgina käsitlevat seltskonda tuleks aga vähemalt haridusministeeriumist eemal hoida.
Ja siis olemegi ka üldisemalt jõudnud tulemuseni, kus isegi millegipärast hinnatud „uurijad“ pole endale selgeks teinud aabitsat, kuid püüavad kunagi eksisteerinud 15. käänet vokatiivi kasutades tähtsad ja vajalikud näida – lugege vaid üht näidet tuhandetest – „Tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa: kui peale käibe pole ettevõttes eesmärgiks töötaja tervist ja õnne, on läbipõlemine garanteeritud”
Kui autor oleks endale kasvõi ettevõtluse alustõed selgeks teinud, teaks ta, et igasuguse ettevõtte loomise ja opereerimise esmane eesmärk on kasum, tervis (tegelikult terve töötaja) on protsessis vahendiks (mitte eesmärk) ja õnn on midagi abstraktset ning sügavalt individuaalset. Soovitaks autoril lisaks ettevõttete alustele selgeks teha ka tunnetussüsteemi alused, alustuseks.
Andres Raid, ajakirjanik
