05.12.2021
Punta Chungo sadam Tšiilis, mille kaudu viiakse riigist välja “rohepöördeks” vajalikke metalle.
Huvitav artikkel ülaltoodud üsna intrigeeriva pealkirjaga ilmus Der Spiegelis alles hiljuti (30.10.2021) (Jens Glüsing, Simon Hage, Alexander Jung, Nils Klawitter ja Stefan Schultz).
Suur õhinast välja kasvanud paljude jaoks ülitulus hullus omab ka teist poolt, millest paraku ei räägita. Vaene lõuna kaevatakse tühjaks vaid selle nimel, et isegi siinsed enam kui puuduliku haridusega, kuid ülimalt enesekindlad ja küsitava vaimse seisundiga aktivistid saaksid kellegi objektiks olles enesega rahul olla ja toime tulla. Seda viimast seniks, kuni nad vajalikuks osutuvad.
Iga tuuleturbiin peidab enda taga saladust. Loomulikult muudab ta niisama puhuva tuuleiili elektriks, kuid kõik see, millest see riistapuu tehtud on, on otsekui tabu. Iga üksus nõuab tsementi, liiva, terast, tsinki ja alumiiniumi. Ja muidugi tonnide viisi vaske – seda nii käigukasti, generaatori, transformaatori ja lõputute kaablirullide jaoks.
Rannikust eemal asuva turbiin vajab keskmiselt 67 tonni vaske, mille kaevandamiseks läheb vaja 50 000 tonni maagi maast välja kaevamist ja ümbertöötamist, see kogus on ca 5 korda enam, kui kaalub Eiffeli torn. Pisku roheenergia jaoks on vaja tervet suurt tükki meie jalge all olevast maast.
Põguski ülevaade Tšiili põhjaosas asuvast Los Pelambresist annab üle mõõtkavadest, milles kogu asi toimib. Kraatri kurgus on 3600 meetrit, sellest „august“ tuleb ca 2% kogu maailma vasetoodangust.
Suured veoautod viivad maagi 13 kilomeetri kaugusele, töötlemine vajab seal nii haruldast vett ja elektrit, kogu asja juhib Antafogasta nimeline firma, peakorter on sel Londonis. Elekter tuleb hüdrojaamast, see tõmbas põllumeeste maa küll kuivaks – no ja mis siis? Vett on vaja rohepöördeks!
Kaevandus muudkui kasvab, vett on ikka vähe ja nüüd tuuakse juba magestatud vett ookeanist, paar aastat kestab asi veel kindlasti, siis on tühjaks tehtud ja kui palju turbiine selle aja jooksul jõuab toota! Tuleviku tarbeks ohverdatakse paraku olevik, inimesed sealhulgas.
Ressursiuurija, valdkonna üks autoriteetsemaid „tegijaid“ Mathis Wackernagel kirjeldab seda kui hävituslikku arengut. „Me pole paraku tuleviku üle kuigi palju mõelnud“ – nii ütles Wackernagel, kelle sõnul maakera vajaks iseenda regenereerimiseks vähemalt 1,75 maakera. Kui kõik inimesed maailmas kulutaksid nagu sakslased, siis oleks vaja vähemalt kolm maakera.
Ta toob näite, et kui mineraalide kasutamiseks raisatakse rohepöördeks ära kogu vasemaak, siis pole enam ressurssi kasvõi peedi kasutamiseks. Ülimugava auto Jaguari väljavahetamine lihtsalt loosungitäiteks näiteks Teslaga võib olla lühinägelik.
Paljud arvavad, et kui nad sõidavad elektriautoga, kasutavad vaid tuule- ja päikeseenergiat ning kogu kelder on täis liitiumakusid, siis on nad jätkusuutlikkuse eesrindlased. Nad ei aimagi, mida tähendab kõigi nende materjalide tootmine. Kasvõi näiteks seda, et ühe tonni neodüümi (haruldane metall, mis kasutusel turbiinides) tootmisel eraldub 77 (!!!) tonni CO2-te?! Isegi tonni terase tootmisel eraldub vaid 1,9 tonni sedasama süsinikdioksiidi.
Päikeseenergia park, mille mõõdud 1000X1000 meetrit, sisaldab 11 tonni hõbedat. Üks Tesla Model S sisaldab liitiumi sama palju kui 10 000 telefoni, elektriauto vajab kuus korda rohkem kriitilist toorainet kui sisepõlemismootoriga auto – põhiliselt vaske, grafiiti, koobaltit, niklit. Maismaal asuv turbiin nõuab samu materjale üheksa korda rohkem kui gaasi jõul töötav jaam. Umbes 150 miljonit tonni vaske on juba praeguseks kasutatud ülekandeliinideks üle kogu maailma. Siinjuures tasuks meeles pidada, et inimkond on alles selle pöörde algfaasis!
Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel suureneb toorainete vajadus aastaks 2040 neli korda, liitiumi vajadus seejuures suureneb – pange tähele, 42 korda! Agentuuri juhi Fatih Biroli sõnul muutuvad need elemendid elutähtsateks, sest muutuvad energiasüsteemida lahutamatuteks komponentideks. Paraku on viimase aja arengud ja praktika siiski näidanud, et entusiasmist ja näiliselt „puhtast“ energiast ei pruugi piisata. Ja pange tähele – sõltuvus fossiilsetest kütustest muudab ühiskonna OPECI riikidest veelgi sõltuvamaks.
Birol räägib avatud tekstiga sellest, kuidas üha enam riike ja valdkondi on muutunud toorainesõltlasteks. Indoneesia ja Filipiinid varustavad maailma 45% ulatuses vajalikust niklist, Hiina toodab 60% haruldastest muldmetallidest, Kongost tuleb 33% kogu koobaltist. Lõuna-Aafrikast tuleb 75% plaatina – tootmise kontsentratsioon on isegi suurem kui nafta ammutamise puhul. OPEC katab maailma nõudlusest 35%, samas toodavad 10 riiki 70% vajalikest toormaterjalidest.
Toorme hind läheb aina üles, sest vajaliku osise hulk maagis väheneb aina, kasutusele tuleb võtta ka kohad, kus vajalikku metalli maagis minimaalselt – auk maas muudkui kasvab. Viimase 12 kuu jooksul on nikli hind tõusnud 26%, vask 43% ja alumiinium 56%. Liitiumkarbonaadi hind on tõusnud aastaga 3 korda ja jõudnud 20 000 dollarini.
Metallivarud maailma ladudes samal ajal vähenevad hirmuäratava kiirusega ja isegi Birol on sunnitud tunnistama, et soovi ja tegelikkuse vahel võib olla üsna suur vahe.
Kui kellelgi midagi on ja kellelgi ei ole, kuid väga tahaks – see olukord toob kaasa täiendavad julgeolekuohud, Kartaagogi hävitamise põhjuseks toodi omal ajal see, et seal kasvavad nii head oliivid, et kohalikud pole neid lihtsalt väärt – tuleb ära võtta!
Kaevandus rohepöörde nimel tähendab rikast maad ja vaest rahvast selle pinnal. Kaevandused tulevad, inimesed lähevad – täpselt nii, nagu juhtus Naurus ja kasvõi Ginea külas nimega Hamdallayes, kust boksiidi kaevandamise käigus inimesed järsku kuidagi otsa said.
Ginea on huvitav riik – maailma vaesemad inimesed, kuid maapõues ilma suurimad boksiidivarud. Selle kaevandamise käigus kaob muuseas ka vesi, asja opereerib Saksamaal asuv kompanii AOS, kohalikud aktivistid on selle laastamise vastu küll sõdinud, isegi Saksa keskkonnaagentuur on vaikselt sõna võtnud – ei midagi, raharongid sõidavad ikka omasoodu. Lisame siis veel nende kaevanduste poolt tekitatud reostuse ja see ületab ettekujutusvõime, paraku ei ilmu need mitte kuskil ja aktivistid ei taha neist midagi teada. No upub 270 töölist lekkinud paisu all, no protestivad kohalikud Šveitsi kompanii tegevuse vastu Guatemaalas viimase röövelliku tegevuse vastu nikli tootmisel, mis on viinud eriolukorra väljakuulutamiseni riigis – ja mis siis?
Tuleme korraks veel tagasi elektriautode juurde. Iga selline vajab 150-250kg spetsiaalseid algaineid. Suurimad osad koosnevad grafiidist, niklist ja vasest, lisaks mangaan, liitium ja koobalt. BMW juht Oliver Zipse teatas, et BMW teeb kõige rohelisema auto – lubas isegi seda, et firma ei kasuta tooret, mis saadud laste tööga ja kasutab seevastu vaid „puhast“ ökotooret. Sellist pole siiani õnnestunud paraku turult leida. Samas arvatakse BMW-s et aastaks 2030 on 50% konveierilt tulevaid autosid elektrilised praeguse 3% asemel. Reaalsed võimed BMW-l tooraine hankimise üle puuduvad ja siit haigutab vastu vastuolu reaalsuse ja retoorika vahel.
Hiina on omaette faktor – arvatakse, et kõnealuses valdkonnas on Hiina palju võimekam tegija kui ÜRO kogu oma aparaadiga. Jällegi – loosungitest hoolimata on lääs suuresti kogu oma tootmise just sinna areaali viinud ja sõltub sellest üha enam. Lisame siia veel Venemaa ja saame jõu, mida eirata pole võimalik.
Seega – see roheline ei kipu sugugi nii väga roheline olema.
Alles hiljuti protesteerisid noored Toompeal kliimamuutuste, eriti aga just CO2 emissiooni vastu. Küsimuse peale, et palju seda jubedat gaasi meil atmosfääris siis juba on, vastas entusiastlik 12. klassi õpilane, “vaat et juba pool!“. Kuulnud, et siiani ikka ca 0,04%, teatas ta veendunult, et “palju seal siis enam puudu on?!“. Vast oleks targem koolis olla ja õpetajat kuulata?!“
Andres Raid, ajakirjanik
