Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: „ravim ületab kulutõhususe lävendi“ – mida see normaalses eesti keeles äraseletatuna tähendab?

31.12.2022
Andres Raid
© Uued Uudised

Lõppevast aastast jääb meelde kindlasti palju meeldivat ja kordumatutki, kuid üldise näidismure taustal eesti keele pärast on selgesti eristatav tendents, mis 2022. aastat tähistama jääb. Üsna kole küll, kuid selleks on eesti keele mõisteline ja seega ka semantiline hägustamine.

Üha ägedam on ilming, kus üksteisest ei saada enam aru – nägusid tehakse, noogutatakse ja kiidetakse, trambitakse jalgu ja vilistatakse, kuid mille peale?! Kõige lihtsam küsimus – mida siis selle tekstiga selle autor ütles? – muutub ülejõu käivaks.

Poliitikud-ametnikud kirjutavad-räägivad meile kokkuvõttes ja ajalise mõttes ööpäevaseid tekste, mille teema on enam-vähem kui selge, kuid teave sisaldab kinnitust selle kohta, et rääkijal-kirjutajal on valdkonnast kas puudulikud teadmised või pole neid üldse, oskamatus mõtteid korrastada ja neid arusaadavalt esitada või on hoopis tegemist kõigi kolme koosmõjuga.

On veel üks võimalus – meie eest varjatakse midagi ja õige kiivalt. Rääkijad ei häbene sugugi  lisaks ka uute sõnade leiutamist, mille tähendust ei tea täpselt nad ka ise, rääkimata juba lausekonstruktsioonidest, mis ühelegi tuntud analüüsimeetodile ei allugi. Esitluse endaga kaasneb reeglina ka tuntud PKE nimeline sündroom (põhjendamatult kõrge enesehinnang).

Aasta viimane päev pakkus sellekohase õpikunäite – Delfi avaldas usutluse ravimitootja Eesti haru töötajaga teemal vähiravimite hinnad.

Mida me teada saame?! Konsultatsioon teksti üle Kivisildnikuga tõi vastuse: „Nad võiksid eesti keele ära õppida, seda kõigepealt. Siis saaks neist äkki arugi!“

Kõigepealt – mis asi on üks hinnaelement, kvaliteedikulud?! Tähendab, et kui asi on kvaliteetne, siis kaasnevad sellega lisakulud?! Tähendab, odavam ei olegi kvaliteetne?! Miks neid siis müüakse, välja kirjutatakse ja arstide soovitusel tarvitatakse?!

Meil ei teata enam ammu sõna „areng“ tähendust. Kõik arendavad – ravimitootjad, kinnisvarainimesed, „kulturnikud“, pankurid ja kulinaarid. Kui küsida, et mida nad selle „arendamiseks“ nimetatud tegevuse tähe all teevad, siis selgub, et ühed ehitavad või lammutavad, teised katsetavad uusi koogiretsepte ja kolmandad püüavad sulle pangale veelgi kasulikumat laenu kaela sokutada – kõigil neil pole ju arenguga mingit pistmist!

Ka siin räägitakse meile „ravimiarendusest“, mille käigus tõenäoliselt tehakse katseid, kombatakse turge ja tugevdatakse vanu või luuakse uusi ärisidemeid ning tegevuse eesmärk on ainult üks – kasum.

Meile räägitakse „läbirääkimistest müügilehoidjaga“ – kes see veel selline on?! Tuuakse sisse „kulutõhususe lävend“ mis olevat riigi ja ühiskonna valmisolek ravimi eest maksta.

Seda konstruktsiooni annab välja mõelda! Mis saab siis, kui keegi riik, mis või kes on antud juhul ühiskonnast lahku löödud, on valmis kui pioneer, see tähendab alati, aga ühiskond ei ole?! Kes selle ühiskonna käest küsib, küsinud on või küsida kavatseb?! Kas inimesest kui sellisest ka kuskil juttu on või käibki jutt ainult mingite ülevate, kuid arusaamatute abstraktsioonide tasemel?!

Geniaalne – „kui ravim ületab kulutõhususe lävendi“ – mitte hind või mingi muu asi, vaid ravim ise ronib või hüppab üle mingi lävendi…

Sellised tekstid on võimalikud vaid siis, kui kõik on nõus, noogutavad ja koogutavad, mis sest, et aru ei saa. See annab ametnikule vastutamatuse, üleoleku ja võimaldab lõpuks vaadelda rahvast mis sest, et vajaliku, kuid lihtsalt kui sõnnikut oma niigi viljakal karjääripõllul.

Üks õpetlik iva, millega tasuks arvestada, on siin tekstis siiski olemas. Seda küll välja ei öelda, kuid imperatiiv tuleb siit – te ärge mõelgegi siin Eestis iseseisvalt mingite ravimite võimaliku tootmise peale!

Näis, kas saab kevadel selja sirgemaks ja suu julgemaks, head vana aasta lõppu!”

Andres Raid