Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: relvade täristamise taustal saab teha seda, mida muidu ei tohiks

07.03.2022
Sõda Ukrainas. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Sõda on käimas ja emotsioonidest puudust ei ole. Inimlikult on see ka igati mõistetav, ehkki inimkonna ajaloos on olnud üliharvad need hetked, kus keegi kellegi kõri kallal ei ole. Ühel puhul on ohvrid ülimalt olulised, teisel puhul mitte eriti ja kolmandal ei räägigi neist keegi.

Ka see konflikt Ukrainas, mille kohta Noam Chomsky arvas, et ega seal võitjaid olema ei saagi, toob aga paljudele sisse ja väga palju. Gaasi hind ületas täna hommikul 3800 dollari piiri 1000 kuupmeetri eest ja kui keegi püüab väita, et see on nö turuhind, siis tuleks ette võtta kasvõi algteadmiste kursus majanduse vallas.

Tõsi, meie energeetika eurovolinik Kadri Simson leiutas sellele uue ja veel mitte laialt käibele läinud nimetuse – turud küll on, kuid nad on …emotsionaalsed! Emotsionaalse turu emotsionaalsed hinnad emotsionaalsele tarbijale?! Selle nonsensiga jõuame paraku rappa.

Relvatööstused näevad Ukrainas mitte kriisi, vaid võimalust. Praegune üks aktiivsem rahusobitaja Emmanuel Macron on pikka aega juhtinud vägagi ambitsioonikat relvamüügi kampaaniat.

Jaanuarist alates nägid NATO lepingupartneris Ukraina kriisis samuti oma võimalust ja nii ütles Raytheoni CEO Greg Hayes otse, et „seal teeme kindlasti kasumit“, sama moodi reageeris Lockheed Martini CEO Jim Taiclet, kes teatas oma aktsionäridele kohe-kohe suurenevast kasumist.

Isegi Reuters nentis, et Vene vägede sissetung Ukrainasse tõi kaasa relvatöösturite aktsiate märkimisväärse kasvu. See võidujooks läks ilmselt täiel hool käima 1993.aastal, mil kaitseminister Perry kohtus firmade juhtidega ja kõigest kõneldi päris avatud tekstiga. Kohtumist nimetati ka „Viimaseks õhtusöögiks“ ja Perry teatas, et eelarve militaaria tarbeks on löögi all ja see nõuab firmade konsolideerumist.

Berliini müür langes ja idas nähti uut akumulatsioonipaika. Töösturitest said NATO laienemise kõige agressiivsemad lobbistid ja muidugi oli nii uutel liikmetel kui ka liikmekandidaatidel omal kõigest puudus. Venemaa vaakus ja oli langemas, kaitseministri asetäitja Chas Freeman kirjeldas nende poliitikute mentaliteeti päris tabavalt,  kes olid huvitatud just äri suurendamisest  ja muidugi ka mõjupiirkondade laienemisest.

Isegi „The New York Times“ tunnistas 1997. aastal, et NATO laienemine itta toob oma relvatootjatele tohutu kasumi. Hiljem märgiti ajalehes, et „Põhja-Atlandi liidu laienemine  kõigepealt Poola, Ungarisse ja Tšehhi Vabariiki ning seejärel veel tosinasse riiki toob töösturite tohutu suure ja viljaka turu“.

Mis on tsiviilinseneri ja sõjainseneri vahe?! Üks ehitab paraku teisele sihtmärke ja inimlikud kannatused on kahjuks samuti väga lihtsalt ärivankrite ette rakendatavad. Inter arma tacet musae ehk relvade keskel vaikivad muusad, samasse konteksti sobib suurepäraselt ka Inter arma enim silent leges – relvade keskel vaikivad ka seadused.

Lihtne – relvade täristamise taustal võib vabalt teha seda, mida muidu ei tohi ei üldinimlike ega ka kirjutatud seaduste järgi – neid asju tasuks meil kõigele vaatamata tähelepanu all hoida, olgu see kontrollimatu põgenikevool või vihakõneseadus – nimekirja võiks julgelt jätkata.

Andres Raid, ajakirjanik