Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: sõdu enam pole, on spetsoperatsioon, ettenihutatud jõud, konflikt, vaenu peatamine…

09.03.2022
Sõja keeles pole enam ohvreid, on “kaasnev kahju”. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Venemaa ametiisikud on nimetanud sissetungi õigustamiseks seda „spetsiaalseks operatsiooniks Luganski ja Donetski rahvavabariikide kaitseks“. Operatsioon sõja asemel?! Sõnad, sõnad…

Igasuguste sõdade esimene ohver on tõde ja see on fakt. Olulisem, kui lahinguväljadel toimuv, on aga alati olnud sõda inimeste teadvuse pärast. Sõna ON relv. Kuidas midagi nimetada, sellest sõltub mõiste teadvuses, sellest omakorda reaktsioon ja inimese käitumine tervikuna. Sellest sõltub „sõel“ inimese, kui soovite, pealuus, mis laseb läbi ja omastab selle info, mis talle mõistete kaudu omaseks tehtud ja sageli ka füüsiliselt pähe taotud – kõik uuem ja mittesobiv heidetakse tollesama „sõela“ poolt kõrvale enne, kui see ajju jõuabki.

Kuidas midagi nimetada, kasvõi sõda?! Siin on kasutada terve arsenal eufemisme ehk peitesõnu. Kasvõi mõned neist – mitte tsiviilohvrid, vaid kaasnev kahju (eriti sageli kasutatud 1990-1991 esimeses Lahesõjas), täiustatud ülekuulamistehnika piinamise asemel (Dick Cheney ja G.W.Bush). Erakorraline rendition tähistas tegelikult vangistatute salajast toimetamist kohta, kus inimõiguste küsimustes ei onud järelevalvet ja toimus see mustades aukudes või siis välismaistes põrguaukudes.

On terminid targeted killings ,mis on sihitud tapmised, ja “saabas maapinnal”, mis tähistas vägede asumist mingile teise riigi pinnale ja seal asumist. Seda viimast kasutas ka Stalingradi lahingute ajal, tõsi küll, juba Adolf Hitler, kes väejuhtide tungivatest soovitustest keeldus Saksa sõduri saabast kohalt liigutamast.

Tuttavad on väljendid „globaalne sõda terrori vastu“, sellega alustati sissetungi, mis pidi muutma Lähis-Ida Pax Americanaks. Obama ajal tuli uus nimetus – meretagused halbade asjade ärahoidmise operatsioonid ja tuletame siin meelde, et ka tõrksaks muutunud Ida-Ukraina alade vastane sõjaline operatsioon ei olnud sõda, vaid Porošenko poolt väljakuulutatud „terrorivastase operatsiooni tsoon“.

On terve arsenal sõnavara, mis mingi sõda tähistava eufemismi teevad õigustatuks. Tuttavad ju – erandlik, õigustatud, oodatud, jäägitu, suurim, ainulaadne – need terminid on presidentide lemmikud. George Orwell kirjutas 1946. aastal oma klassikalise essee „Poliitika ja inglise keel“. Ta leidis, et „kaasnevat kahju“ oli vaja kasutada siis, kui oli vaja vältida vaimusilmas tekkida võivat  pilti tsiviilohvritest. Sellest ajast polegi kuigi palju muutunud, Bruce J. Milleri „Võta neid sõnast“ on selle suurepäraseks jätkuks. Me elame ajastul, kus põhjendusi polegi enam vaja, nende asemel kõlbavad õigustused, pole enam vaja ka selgitusi, sest presentatsioonidest nende asemel on enam kui küll.

Eufemismide maailmas elamine on lihtsam ja uni parem – üks asi on madu su lävepaku all ja teine asi süütu siug!

Nende sõja eufemismide kohta on ilmunud terveid köiteid ja uute ja veelgi kergemalt seeditavate ja vastuvõetavate terminite väljatöötamisel on hõivatud terved ajutrustid, laiemalt on selle ülitõsise ja ka mõjusa protsessi nimetus neurolingvistiline programmeerimine (NLP).

Eriti laia kasutuse on omandanud termin „asümmeetriline (sõja)vahend“, mis peaks tähendama seda, et vastane peab eriti argpükslikku ja reeglitevastast sõda – kasvõi näiteks end tsiviilisikute taha peites ja kasutades neid inimkilbina, sinna kuuluvad ka varitsused, isetehtud lõhkekehad jne. See õigustab igasugused „kaasnevaid kahjusid“ ja ükskõik kui suured tsiviilohvrid  jätavad sel juhul isegi noobli mulje.

Omaette küsimus on see, et kogu aeg räägitakse rahast – selles mõõdetakse nii purustatud linnu kui inimelusid. Kui edu on „õrn“ ja „vahel pöörduv“ – siit saab teadja aru, et asi on halb, seda terminoloogiat kasutas D. Petreus Afganistanis ja tänaseks teame kõik, millega see lugu SEDAKORDA lõppes.

Korea sõjas surma saanud USA noored surid mitte sõjas, vaid „konfliktis“. Selles „konfliktis“ sai surma 2,5 miljonit inimest, nende seas isegi 516 kanadalast ja see sõda pole tänaseks veel läbi. Ka Koreas ei kuulutanud keegi kunagi sõda välja, see oli „politseiaktsioon“ (seda nimetati ka nii). Igatahes sõna „sõda“ oleks põhjustanud palju enam tähelepanu ja sõda ei taha ju keegi, mingi „politseiaktsiooni“ vastu pole aga ehk kellelgi midagi! Muide, tänu neile eufemismidele ei ole ka täna suur osa sõjast osavõtnud mitte sõjaveteranid koos neile määratud hüvitustega, vaid lihtsalt „konfliktiosalised“ ja ilma nii toetustest kui mõni ka mõnest jäsemest.

Sõjalistest eufemismidest on kirjutanud suurepärase ülevaate Sebastian Taugerbeck (Deutscland Universität Siegen). „ Eufemisme kasutavad sageli valitsuste institutsioonid, eeskätt sõjaväelised ja seda ebameeldivate või häirivate ideede varjamiseks. Need eufemismid vähendavad olematuseni vägivalda, demoniseerivad vaenlast ja tema sõjapidamise viise õigustades omi, moodustades sellega teatud koode, mis viivad topeltmõtlemiseni ja murendavad reaalsuse“. Valitsuse vahetus mässu asemel, ettenihutatud jõud sissetungi asemel, täppisoperatsioon droonitapmise asemel – nimistut võiks jätkata.

Alates 2003. aastast kaotas „massihävitusrelv“ selle termini tohutu esinemissageduse tõttu oma esialgse tähenduse ja sisu – see kõlab sama igavalt kui granaat või püstolkuulipilduja. Sõjaministeeriumid on ümbernimetatud kaitseministeeriumideks (sõda vs kaitse), Ühendriikides juhtus see pärast II maailmasõda, brittidel 1964. Kaitse – kõlab ju paremini, pole ju meilgi mitte sõja-, vaid kaitsevägi ja „turvalisust toodetakse“ (???) meie puhul ka Afganistanis (T.H.Ilves). Malis toimunud „etnilise vaenu peatamist“ (ethnic cleansing) peetakse eufemismide kullafondi kuuluvaks.

Praegu on seoses Ukraina aktuaalseks muutunud ja laialt levinud mõiste „lennukeelu tsoon“ (non-fly zone), mõni aeg tagasi surusid selle peale koalitsiooni piloodid „sõjalise sekkumise“ ajal Liibüas (selle kiitis heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 17.03.2011). Sõjandusasjatundja Watts kirjutas, et „tegelikkuses tähendas see taktikaliste ja sõjaliste objektide pommitamist ja ründamist õhust, kuid termin „peale surutud“ ei too eraldi välja sõjalisi tegevusi, pigem kogu ala oma tahtele allutamist. Isegi NATO andmetel tapeti vähemalt 60 tsiviilisikut ja ja haavati 55“.

Afganistani „õrn edu“ ja „progress“ tähendasid, õigemini läksid maksma miljardeid dollareid ja tuhandeid elusid, kes investeeriks sellisesse „õrna edusse“ edaspidi?

Andres Raid, ajakirjanik