Andres Raid: uus terminoloogia Sergei Metlevilt

Arvamus,
- Updated
Sergei Metlevi arvamus.

“Postimehes” ilmus keelehuvilisele üpris hea materjal Sergei Metlevi arvutist, ilmselt. Ilmselt seepärast, et praegusel ajal võib vabalt ilmuda mida tahes ükskõik kelle allkirjaga varustatult.

Mõneti ka arusaadav – kujutlege vaid pilti, kui teistele oleks kõnede kirjutamine keelatud ja igaüks peaks esitama ainult omi tekste?!

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tuleks aga kõnealuse kirjutise juurde. Sergei Metlev: nõukogude vaenukeelest. Kasuks tuleb muidugi mõningane ettevalmistus ja teadmine demagoogia põhivõtetest ja lingvistikast.

Arvestades asjaolu, et autor on siin toiminud KGB koosseisulise kaastöötaja võsu, on tal loomulikult vaja mõne aja tagant tõestada oma lojaalsust kehtivale (ükskõik, millisele) korrale ja lasta unustada oma päritolu – see viimane on üldsuse jaoks üldiselt hästi õnnestunud. Lisaks on võimule alati oluline omada „üdini“ lõimunud ja igal hetkel vajalikku teadet edastavat „muulast“, otsekui esindaks ta siin tervet rahvuskaaslaste kogukonda.

Panemata kahtluse alla autori tegelikku lojaalsust, pühendume vaid antud tekstile, võttes vaatluse alla kolm tema põhilist teesi.

Nõukogude keelekasutus taastootis terrorit. Esiteks – mingit „nõukogude keelekasutust“ pole kunagi  olemas olnud. Olid inimesed, nagu terve inimkonna eksistentsi jooksul ikka, kes kasutasid omavahelises suhtlemises keelt vastavalt oma võimetele, ettevalmistusele ja otstarbele. Edasi – ükski keele- ega kõnepruuk ei tooda mitte midagi, tal võib olla mõju (nähtavad või latentsed, kohe või hiljem ilmnevad etc.) ja veel ühtteist, kuid mingist tootmisest paraku  rääkida ei saa. Ja veel – mis terrorist jutt käib? Tõsi, võiks minna üle ka veidi rafineeritumale keelekasutusele ja rääkida sellest, kuidas pikk ja libe keel kellelegi kas mingi pahanduse kaela tõi või hoopis ametiredelil tõusule aitas.

Ebameeldivaid inimesi tuli aktiivselt sildistada. Kas tõesti oli see nii ainult minevikus? Ja ainult?! Praegu ju ei sildistata ei meil ega muus maailmas kedagi (kui üldse, siis loomulikult kus mujal kui  Venemaal!). Huvitav oleks muidugi teada, et miks just „pidi“… Korralik inimene ei pidanud (kohustusena) kunagi kedagi ega kuskil sildistama, tõsi, oli aegu, mil noodsamad KGB-lased inimestest vajalikud sildid välja peksid, seegi on paraku fakt. Seega – väide ei pea paika, ehkki ühelgi ajajärgul pole neist „sildistajatest“ vähemalt siinmail puudust tuntud.

Vaenukeel võib ühiskonna hukatusse viia. Mis asi on vaenukeel?! Mis keel see on?! Ma saan aru, et autori emakeel ei ole eesti keel, kuid see ei peaks küll nii keeruline olema. On kuskilt võetud poliitiline tehissõna, antud sellele „saa aru kuidas tahad ja vajalik“-sisu ja lasti ilma peale, näib ju tark ja kõlab ka kuidagi tähtsalt, keegi ei julge küsidagi, et mida see tähendada võiks! Ühiskonna võib ehk hukatuse viia vaenuvägi, kuid see on juba äärmus. Millisest ühiskonnast autor üldse kirjutab või millist ta silmas peab?

Kommunikatsiooniteooriast on teada, et tekstil on kaks põhilist asja – teema ehk millest jutt on ja teiseks reema, ehk mida selle jutuga öelda tahetakse. Jääb mulje, et autor teatab ikka ja jälle, et „ja svoi“ – olen ju oma! Lojaalsusepurse ja tõend – kellele? Kelle sõnumitooja on autor ja keda esindab? Pisut tausta uurinu jagab selle üsna suure tõenäosusega ära. Jagab kolmandagi asja ära reema ja teema kõrvale – Ülo Vooglaiu soovitatud termini anareema. See on see, mida teksti  autor iga hinna eest varjata püüab ja mida välja ei öelda.

Jaak Joala rääkis kunagi loo maestro L.. Utjossovist, kes kuskil noorte talentide konkursil olevat öelnud ühele igati asjalikult oma loo esitanud osavõtjale, et „no kõik on ju hea, aga ei usu, no ei usu!!!“. See tuleb alati meelde, kui selliseid üllitisi lugema juhtun, nagu ülalpool juttu oli. Aga puhttekstiliselt on need isegi õppematerjaliks vägagi sobivad.

Andres Raid, ajakirjanik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused