Andres Raid vasakpoolsetest: nende silmad on avatud, kuid liikumatud

Palju on räägitud ja vaieldud, mis asi see vasakpoolsus on ja kust see pisik paljunema hakkas. Tõsi on, et Solženitsõni („Lenin Zürichis“) teksti alusel pitseeriti see pisik Zürichis vagunisse kinni ja lasti (Peterburis, hilisemas Petrogradis) taas valla – ja läks lahti! Selle viiruse nimi oli Lenin, kuid juured on sügavamal. Mis seal Peterburis sai, seda teavad paljud ja kannatavad palju rohkemad tänagi.

Mihhail Epštein on üllitanud suurepärase, suisa prohvetliku „Velikaja Sovj“ , mis käsitleb otsekui öökulliriiki täiesti varjamatu viitega „sovettidele“ ehk nõukogude mõtteviisile.

Mida see nõukogulikkus ehk otse öeldes – vasakpoolsus endast kujutab?! See on öökullide-vasakpoolsete riik.

Vasakute ehk „sovokkide“ (öökullide) eksistents – see tähendab olemist elu ja surma, reaalse ja irreaalse piirimail. Nende silmad on avatud, kuid liikumatud ega pilgu – näevad, kuid ei peegelda midagi, võtavad välisilma vastu, kuid ei väljenda mingilgi moel sisemist. Unenägude nägemine on siin tähtsam kui riik, sest riik ongi loodud vaid selleks, et kõik inimesed näeksid samaaegselt samu unenägusid.

Ülimalt tähtis on pimedus, mitte ainult füüsiline. Kõige tähtsam termin ja mõiste riigis ongi pimedus ja seejuures mitte looduslik, vaid sotsiaalne, mis sekkub kõigi kodanike ellu just niipalju, et nad kogunedes saaksid moodustada pimeduse ka kõige päikesepaistelisemal päeval. Kui riigiametnik räägib pimeduste pimedusest, kõige pimedamast pimedusest või pimedusest rahva huvides siis pole need mingid kirjanduslikud kujundid vaid konkreetsed riiklikud arusaamad. Need on täpsed märgid tähistamaks sotsiaalse mõtlemise taset ning lisaks väljendavad ka iga kodaniku kohust ja vastutust selle pimeduse kehtestamise ja kontrollimise eest. See on KOHUSTUS. Põhiprintsiip on selge – ära lenda kõrgemale oma kõrval lendavast sovokist – öökullist, ära välju pimeduse piiridest, suurim riiklik kuritegu on lend valguse poole. Esimest voorust kutsutakse võrdsuseks ja teist vendluseks, kolmandat vabaduseks.

Kui konservatiivid on leiutanud termini „oraalne seks“, siis tähendab see kindlat asja. Vasakpoolsetel on aga teisiti. Vasakutel on see „suumõnu“, otsekui oleks suu ehitatud viisil, et mõnu saavutatakse siis, kui lausutakse teatud fraase, mil puudub igasugune mõte. Ei puudu mitte ainult mõte vaid ka heli, seda eriti vastassoost isikute juuresolekul.

Vaated on vasakutel ühtsed. Vaadete ühtsus on tähtis. Vaatele pühendatud peol kogunevad vasakud (muidugi pimeduses) ja suunavad pilgud ühise eesmärgi suunas – pilkude ühtsust kontrollitakse mõõdikutega. Vasakud arvavad, et kodanik sünnib eksleva vaatega, kuid pärast riiklikku töötlust omandab see kindla ja muutumatu nurga ning suuna. Vaate liikumatus väljendab sotsiaalse küpsuse astet. Nagu sõdur oskab teha püssiga seda, mida vaja, nii kasutab ka vasakpoolne oma vaadet ja hoiab vaenlast alati sihikul.

Vasakutel on oma „Kahtlaste manifest“, see tegeleb otseselt kahtlaste vaadete ja pilkude õigeks sättimisega. Manifest ise on huvipakkuv – kõigest mõni paragrahv. „Kui vaade on suunatud ühele poole, kuid pilk visatakse ka mujale, siis kõik hajub ja näha pole midagi. See, kes muudab vasakuid vaateid, on pimedast hullem. Just hullem, sest ta kõnnib oma kuristiku poole, kuhu pime ilma juhita sammugi ei teeks. See ullike näeb ühe õige tee asemel hulka võimalusi, mis kõik on loomulikult valed. Ainus õige suund on – vasakule!“

Vaate kõrval on oluline ka kuulmise distsipliin. Kuulmine on vasakutel ülimalt arenenud, see ennetab isegi sündmuste eneste kulgu. Kuulmine tähendab vasakutel mitte ainult võimet võnkeid vastu võtta, vaid neid ka levitada. Eriti olulised on kuulujutud – neid kuulevad õiged vasakud eriti hästi. Need levivad eespool igasugustest võngetest ja jõuavad adressaadi kuulmisse enne tegelikke helisid kohale. Tähtis on seejuures ka kuulata – Kuulmise Instituutides õpitakse kuulama ainuõigeid jutte. Lisaks tekitatakse ja levitatakse instituutides just vajalikke kuulujutte, milles nähakse otsedemokraatia levitamise põhilist tööriista. Loosung kõlab: „Kõigi kodanike teadvused, ühinege!“.

Vaate põhiline väärtus on tema otsesus, kuulmise väärtus on aga vastupidine – kaudsus. Siin on veel üks eripära: vaate tegelasi on ette nähtud kuulata, Kuulmise tegelasi aga näha ei pruugi. Praktikas tuleb aga välja vastupidi – nägijaid ei kuula keegi, kuid kuuljaid püütakse kogu aeg pilgu all hoida. Olevikuasjad on tavaliselt kuulmise ja tulevik kuulub vaate osakonnale, seetõttu küsivad vasakud kohtumisel: mis kuulukse. Ja tulevikku silmas pidades vastatakse: elame, näeme…

Sõnad „vabadus“ ja „diktatuur“ tähendavad vasaku jaoks ükskõik, mida parasjagu vaja ja seetõttu ei tähendagi nad enam mitte midagi.

Vasaku jaoks on oluline AIMDUS. Aimduse põhiorganid on magu ja süda. Pimeduse tingimustes pole reeglina midagi näha, ei silm ei näe ega kõrva kuule, kuid süda tunneb ja magu peab selle tuntava sobivaks seedima. „Vähem peeni tundeid ja rohkem aimduse täpsust“ (viimasest vasakpoolsete konverentsilt, köide üks ).

Just mao kaudu muutub loodus arengu kõrgeimaks olluseks, mõte kui selline  on mao tegevuse sekundaarne produkt. Vasakpoolse magu on alati täis, magu ja aju on nagu kaks ühendatud anumat. Erilise austuse objektiks on süda juba seetõttu, et see töötab pilkases pimeduses ja asub ka – loomulikult vasakul pool! Teda seatakse riiklikuks eeskujuks ka selle poolest, kuidas pidevalt saab „koputada“. Isegi Südamliku Sõpruse  Muuseumis ei panda kunagi valgust põlema…

Vasakpoolsed astuvad resoluutselt igasuguse sümmeetria vastu nii looduses kui ühiskonnas.

„Keskel tähendab vasakul“, sest nii süda kui südamik on ju vasakul! Vasak magab alati käsi südamel kasvõi juba selle pärast, et koputamist ega oma surma mitte maha magada.

Südame järgi vasakud hääletavad, määravad oma maa asukohta kaardil, sest see on ju ka maailma kese, seega keskel. Liiklusmärgid osutavad ainult vasakule, tõelise meisterlikkuse omandavad vaid meistrimehed, kes teevad tööd vasaku käega. Üks selline sepp suutis raua alla lüüa ka kirbule, kes seepeale kaotas küll hüppevõime, kuid omandas see-eest sellele pisikesele parasiidile nii haruldase stabiilsuse.

Määratledes õigust kui teadvustamata kohustust, võimet kui teadvustatud vajadust unistavad vasakud ühiskonnast, kus pole mingit sunniaparaati. Kõik kohustused muutuvad orgaaniliseks vajaduseks, justiits sulandub füsioloogiaga ja kõik korrakaitsejõud leiavad endale koha kodaniku kehas – maksas, kopsudes, maos. Sealt hakkavad nad klappide abil reguleerima õigeid koguseid õigeid asju. Iga süda muutub seaduskuulekaks, ta muutub nii seadusandlikuks, kohtu- ja täidesaatvaks võimuks. Loomulikult ka karistavaks, sest infarkt paneb igaühe järele mõtlema ja tuletab meelde võimalkust seaduserikkumisest. Sealt tuleb ju ka tulevikku suunatud termin – siseorganid, mis vasakutel omandavad oma esialgse ja reaalse tähenduse!

Mida edasi, seda hullemaks, õudsemaks – ja mis kõige vapustavam – kuidagi äratuntavamaks muutub!

Aga olgu, selleks korraks piirdume vast ülaltooduga ja vasakute düstoopia ei olegi tänase taustal enam nii ulmeline.

Andres Raid