22.03.2021
Uusimate pedagoogikareeglite järgi tuleks lapsed juba väiksena vabakasvatusele panna, et nad õpiks vastutust. Aga millist? Polt on illustratiivne. (Foto: Scanpix)
Õpetajate Lehes ilmus taas artikkel, milles jutuks alusharidus. Teema ise vindub ja vindub, kuidagi ei saa liikuma ja see on selles mõttes õnneks, sest suund, mida aetakse, viib paraku sohu, ehkki on kantud kaunitest loosungitest ja „uutest väärtustest“. Kõikidele, kes väärtuste koha pealt suu lahti teevad, soovitaks enne kasvõi põgusat aksioloogiakursust.
Seega – ubi estis?! Klassikaks kujunenud ladina keele õpikus (R. Kleis, L. Gross, Ü. Torpats; „Valgus“ 1975) on vastus selge – in silva ambulamus (Kus sa oled? Metsas jalutamas). Mets on muidugi tore, eriti kui teda veel maha pole võetud, halb on aga siis, kui asjalood metsa poole kisuvad.
Kui William Shakespeare oma sonette kirjutas, oli sel kindel vorm: tees, antitees ja süntees. Ka ülaltoodud artiklis on muster sama kuni viimaseni. Sünteesi asemel on midagi, mis võimaldab eelpool öeldut tõlgendada nii või naa, see võtab vastutuse (ära) ja võimaldab igal juhul „õigel“ poolel olla.
Jutt käib põhiliselt kahest suundumusest – õpetajakeskne ja lapsekeskne. Kirjutajate sümpaatia kaldub uue ja progressiivsema (???) poole, kus lapsed ise otsustavad, mida õppida ja teha, „võtavad“ vastutuse (kes selle ebardliku sõnapaari küll juurutas?!) ja üldse – laps ise teab ja tunneb.
Loeme: „Lapse arengut toetab parimal moel õpikeskkond, kus laps saab koostöös kaaslaste ja täiskasvanutega ise avastada, uurida, probleeme lahendada ja vastutust võtta“. Mis puutub probleemidesse, siis neid ei suuda sõnastada meil ammu enam isegi õppejõud, ju saavad sellega hakkama autorite arvates kolmeaastased…
Rumalus tehti tegelikult juba sel hetkel, kui kasvataja üllas nimetus asendati õpetajaga, kasvatus on ilmselt selles eas suuremagi tähtsusega. Kasvatusest ei räägigi keegi enam midagi, akadeemiliselt lõhnavad hermeneutilised tekstid aga tunduvad igati targad.
Loeme: „Lapse (aga ka õpetaja) autonoomia on kõige rohkem piiratud täiskasvanust lähtuvas kasvatuses, milles õpetajat nähakse teadmiste edasiandja ja kontrollijana ning last valmisteadmiste vastuvõtjana. Kuna sellise õpetamisviisi puhul võivad heade teadmistega kaasneda lapse suur stressitase ning vähenenud soov omandatud teadmisi rakendada, oodatakse praegusel ajal õpetajalt pigem nn lapsekesksust ehk siis lapsekeskse või lapsest lähtuva kasvatuse põhimõtetest lähtumist“.
Kaugelt üle aasta tagasi toimus Tallinna Ülikooli ruumes suur koosolek, kus sama teema ümber ja üle üsna tuliselt vaieldi. Küsimus – milles see näiteks 3-aastase lapse vastutus siis seisneb, vastust ei saanudki, seda vastust pole tänini ega saagi tulla. Muide, ka nende tekstide autorid ise ei vastuta ju millegi eest (mis asjast välja tuleb või ei tule üldse välja) ja sõna on ju vaba meil kah!
Aga kõlab ju ilusasti – lapsed ise otsustavad, mida neile vaja on ja mida nad tahavad, sihiks oligi ju mittesekkuv õpetamine – milleks meile enam õpetajaid üldse vaja on? Muide, maailma eliidi võsud käivad millegipärast koolides, kus on vormid, karm distsipliin ja ebarahuldav õppeedukus lõpeb eksmatrikuleerimisega – koolil on reputatsioon olulisem. „Õnnetunde“ indeks ja selle pidev tunnetamine koos mittesekkuva õppega on jäetud pööbli pärusmaaks.
Ja nüüd see, milleks seda pikka ja paljudele ehk igavatki sissejuhatust vaja oli. Oleme kohal! Ilmunud on veebikeskkond, kus teismelised arutlevad kogemuste üle, mis seotud mähkmete kandmisega, nii äge ju!!!
https://www.quora.com/q/diaperedteenboys?__nsrc__=4&__snid3__=18608645045
Taanis on asi kuuldavasti aga niikaugele läinud, et erinevatel andmetel on ligi 23% noorukitest sigimisvõimetud, kuna on oma muust ihust jahedamast „seemnesahvrist“ teinud haudejaama…
Ka meil pole enam haruldane, et kooli esimesse klassi tulevad lapsed veel pampersitega ja õpetaja küsimusele, et „kas mina pean neid siis vahetama“ kõlab eesrindlike vanemate vastus, et „aga võiks ju?!“…“
Andres Raid, ajakirjanik
