16.12.2021
WHO esimees Tedros Adhanom Ghebreyesus.
Kõikvõimalike igapäevaste tekstide puhul on huvitav kõige muu kõrval jälgida seda, mida kirjeldatakse (ükskõik, kuidas) ja eriti just seda, millest millegipärast ei taheta kuidagi suud paotada. Põhjuste analüüs võib olla enam kui kõnekas ja tuua enam kui üllatavaid tulemusi.
Millegipärast pole meil kuskilt lugeda olnud ja ei valitsusest ega ka konkreetsemalt Kiige kontorist pole kuulda olnud, et WHO-s (Maailma Terviseorganisatsioon) planeeriks keegi midagi sellist, mis paneb küsimusi esitama. Võimalik, et nukujuht asub hoopiski kuskil mujal ja see viimane on hüpoteetiliselt palju enam tõenäoline.
WHO-s on valminud uus globaalne pandeemialeping, suur osa riike on sellega juba ka ühinenud (Eesti?), siiani hoiavad asjast teiste hulgas eemale USA, Hiina ja Venemaa. Milles asi?
Loosung on ilus – võitlus vanakurja enda ehk viirusega. Kes julgeks vaielda või kahelda! Sisu on süvenemisel aga lihtsamast lihtsam – see on lihtsalt järjekordne samm kohalike võimude asendamisel globaalse, antud juhul WHO sildi taha kogunenud seltskonnaga. Ega selle WHO enda anatoomia, histoloogia ega füsioloogia olemusega ei pruugi (viitsi, vaevu) Eesti ametnikkond lähemalt tutvuma.
Kes on WHO juht? Sinna leiti inimene Kolmandast maailmast, Etioopiast. Tedros Adhanom Chebreyesus oli koduses Etioopias fondi juht, mis tegeles muuhulgas suures osas vaktsiinidega, tema suhtlusringkonna võtmefiguur oli Bill Gates ise.
Nüüd – kes on WHO kõige suurem rahastaja, st kellest sõltub see ülla nimetusega organisatsioon kõige enam? Selleks on Bill Gates`i vastav fond, mis katab pea viiendiku selle monstrumi eelarvest. Niisama, altruismist? Paraku ei juhtu selles maailmas midagi päris „niisama“.
Välispress on neist asjust kirjutanud – isegi selle teate pealkirjas (arvestades väljaannet ei saagi see teisiti olla) on teada antud, et USA toetab seda ettevõtmist igati, samas ei kipu aga ise sellega liituma, või WHO ametlik väljaanne – samm on ju esmapilgul tõesti õilis, kuid selle sisu see ei muuda – samm-sammult võetakse riikide iseotsustamisõigust üha vähemaks ja vähemaks ja siis pole imestada, kui ühel päeval… “põlegi nagu teist enam“!
Kui isegi mingid sammud on meile sama hea, kui sunniviisilised, siis aus oleks neist ka üldsusele teada anda ja ehk vaadata, kas me ikka heas seltskonnas oleme.”
Andres Raid, ajakirjanik
