Andrus Kivirähk ülistab selgrootust ja põhimõttelagedust ehk siis maailmavaate puudumist

Arvamus,
- Updated
©Mihkel Maripuu/Postimees
Toost selgrootusele? Seda Andrus Kivirähk ülistabki.

Valimiseelses Eestis ideed lausa pulbitsevad, üks haaravam kui teine, naljakad kõik ühtemoodi.

Meil on veel loomata erakonnad, kes võtavad juba 10-25 kohta Riigikogus; võimu ihkavad poliitikud on muutunud “peigmeesteks” ja “pruutideks”, kes tahavad mingi erakonna tanu alla saada, veerand sajandit poliitika tipus olnud inimeste ajus tärkavad ühtäkki fantastilised ideed, kuidas riik soomülkast künka kõrgustesse tõsta, ja nii edasi.

Erilistesse kõrgustesse sööstis aga Andrus Kivirähk, kes leiab Delfis, et maailmavaade polevat oluline, tähtis olevat vaid see, et inimene ajab vajalikku asja. “Mulle küll meeldib, kui poliitikasse tuleb uusi inimesi, kes tahavad lihtsalt tegeleda lahendamist vajavate probleemidega, aga mitte levitada oma maailmavaadet,” ütleb ta.

Pole raske aru saada, keda Kivirähk silmas peab, sest seda selgitab ta ka ise. “Oleks väga vahva ja põnev, kui uute tulijate kõige optimistlikumad lootused täituksid. Artur Talvik soovis saada järgmises parlamendis 25 kohta, “Eesti 200″ tahaks aga moodustada järgmist valitsust, mis tähendab, et nemad peaksid saama veelgi rohkem mandaate, vähemalt 26. See teeks kokku juba 51 saadikut, enamuse uuest parlamendist. Vanad olijad saaksid kamba peale ära jagada ülejäänud 50 kohta. Ma mõistan, et see on vaid helesinine unistus, aga väga rokkiv oleks küll, kui asi sedasi läheks.”

Sellega toetab Kivirähk just neid selgroota moodustisi, keda üleöö kokku klopsitakse ja mis üle ühe Riigikogu koosseisu koos ei püsi, sest neil puudub ühendav idee. Ehk siis tahab kirjanikuhärra poliitikat tegema just sõpruskondi, kes tegelikus elus võivad just seetõttu tülli minna, et igaüks näeb asju väljaspool ühist õllemarki omamoodi. Poliitikas on paraku siduvaks just maailmavaade, kõik muud asjad, ka “lihtsalt lahendamist vajavad probleemid” sõltuvad suuresti just sellest, millisena nähakse tulevikku ühiselt.

Huvitav, kuidas hakkaksid need maailmavaateta inimesed arutama immigratsiooniprobleeme, demograafilist hetkeseisu, suhteid Venemaaga – kas Kivirähki soovituse “Ja mis tähtsust on sellel, mis kuhugi kirja on pandud, tegelik elu eeldab nagunii kompromisse ja jooksvalt sündinud lahendusi” järgi? Anname Venemaale kompromissi korras ära Petserimaa, Brüsselile oma suveräänsuse, siinsetele venelastele õiguse kõiki asju oma keeles ajada – me oleme ju ratsionaalsed praktikud, mitte maailmavaatega ideoloogid! Mitte miski varem kokku lepitust ei loe, teeme täna kompromisse, et neid homme murda, ikka sõltuvalt hetkeseisust!

“Hiljem andsin ma oma hääle aina sagedamini sotsidele, kes tundusid keskmisest Eesti poliitikust intelligentsemad ja ausamad,” kirjutab Kivirähk. Noh, kirjanikuhärra, alustagegi oma marksistide juurest maailmavaatelise neutraalsuse juurutamisega! Las nad loobuvad geiagenda toetamisest, pagulaste jumaldamisest, sooneutraalsuse ülistamisest, multikultipropagandast jne – kõik see on ju maailmavaade pretensioonika nime “euroopalikud väärtused” all!

“Küllap on erakondade programmides ning põhikirjades üht-teist kirjas, aga kes viitsib neid igavaid dokumente lugeda?” See ütleb päris palju Kivirähki elufilosoofia kohta – ta ei loegi kellegi (näiteks rahvuskonservatiivide) vastavaid dokumente, mõistab lihtsalt kohe hukka, sest kõik teevad nii.

“Vahest on see hoopis miinus, kui mõni erakond jonnakalt mingisse ideoloogiasse takerdub. Lehm on tee peal ees, aga selle asemel, et minna kõrvalt, jäädakse ustavaks programmile („Meie kõnnime alati otse!”) ning asutakse lehmast üle ronima.” Just sellisest mõttekäigust tekibki põhimõttelagedus, valimislubadustest loobumine, seniste ideaalide kõrvale heitmine, usalduse petmine – Kivirähk ergutab kõiki Aivar Riisalusid, Margus Tsahknaid ja Deniss Boroditšeid, kes vahetavad erakondi nagu sokke.

“Minu jaoks on oluline toetada sümpaatseid inimesi. Aga et tegemist on usaldusväärse ja aruka inimesega kenast perekonnast, selles ma olen kindel. Ja sellest mulle valiku langetamisel piisab,” kirjutab Kivirähk oma ühe valiku ehk Indrek Tarandi kohta. Kui maailmavaade pole oluline, siis pole ju erakondi vajagi. Valime üksikisikute parlamendi, kus on koos arukad ja usaldusväärsed inimesed heast perekonnast. Noh, mina valiks kohe Helmed, sest nemad mahuvad kõigi nende omaduste alla. Noh, Jaak Madison, Henn Põlluaas ja paljud teisedki – EKRE-s on selliseid inimesi väga palju! Ja sellest mulle valiku langetamisel piisab!

“Võiks ju väita, et minu säärane käitumine peegeldab mu täielikku selgrootust,” ütleb Kivirähk. Jah, eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik Andrus Kivirähk (Vikipeedia), just seda sinu käitumine peegeldabki! Just sinu kohta ütleski Urmas Espenberg Hirvepargis väärideoloogiate levitajate kohta rääkides: “Loomingulised liidud, 1987. aasta avangard, nüüdne tagurlaste pesa, riigi poolt rahastatav truualamlike riigikirjanike ja riigikunstnike seltskond”.

Ja las ma arvan kolm korda, millise maailmavaate kohta Kivirähki unustamise ja kõrvaleheitmise üles kutse käib. Esiteks… rahvuskonservatiivsus! Teiseks… jah, rahvuskonservatiivsus! Kolmandaks… no muidugi rahvuskonservatiivsus!

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused