18.04.2021
Anti Poolamets
Riigikogu kodukorda tuleks parandada, sest lootus viisakusreeglite vabatahtlikule täitmisele on luhtunud, kirjutab Riigikogu liige ja jurist Anti Poolamets (EKRE)..
Riigikogu liikme töö iseloom sõltub paljugi sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis. Võimuerakondade saadikud ehk koalitsioonisaadikud kiidavad valdavalt heaks valitsusest tulevaid eelnõusid, opositsioonisaadikud aga teostavad valitsuse üle parlamentaarset järelevalvet, juhtides avalikkuse tähelepanu vigadele ja puudustele. Opositsioonil on selle töö tegemiseks hulk vahendeid: saab esitada ministritele arupärimisi, kutsuda neid Riigikogu infotundi ja komisjonidesse selgitusi andma jne. Kasutada on võimalik ka kraadi võrra kangemaid tööriistu nagu eelnõudele esitatavad muudatusettepanekud, ööistungid või istungite vaheaegade võtmine. Niinimetatud parlamentaarse obstruktsiooni eesmärk on seadusloome protsessi kokku jooksutamine. Võime seda võrrelda nn Itaalia streigiga, kus töölised mitte ei riku eeskirju, vaid vastupidi, täidavad neid väga aeglaselt ja piinliku täpsusega, et sundida tööandjat tegema soovitud järeleandmisi.
Obstruktsiooni piirid
Eesti poliitika lähiajalugu sunnib aga küsima: kus lõppeb obstruktsioon ja algab seadusvastane tegevus või lausa terrorism? Meenutame, et veidi üle aasta tagasi, 2019. aasta 3. detsembril, arutati Riigikogu suures saalis pensionireformi, mille vastu olid eriti häälekalt sotsid, kelle arvates ei peaks inimestel olema õigust ise oma raha üle otsustada. Arutelu lõpus läks sotside juht, kunagine kultuuriminister Indrek Saar koalitsioonipoliitikute pingirea ette, võttis kätte pauguti ning – kõmaki! – tõmbas selle saadikute nina ees lahti, nõnda, et kuldsed litrid mööda saali laiali lendasid. Selle aktsiooniga püüdsid sotsid teostada enda meelest kontrolli valitsuse üle.
Pensionireformi teisel lugemisel 29. jaanuaril 2020 jätkasid oravad ja sotsid tsirkust ning tõid tavasid eirates istungitesaali protestiplakatid tekstiga „Lõpetage Eesti lõhkumine!“, mistõttu tuli istung katkestada.
Sotsid ja Reformierakond saavutasid selle avantüüriga meedia huvi ja avalikkuse tähelepanu, aga mitte ainult – ühtlasi loodi pretsedent. Igal tähelepanu ihkaval rahvasaadikul on nüüd oluliselt lihtsam tarida Riigikogu saali pürotehnikat, plakateid ja igasugu müra tekitamise vahendeid, millega oma sõnum jõuliselt avalikkuseni toimetada. Džinn on pudelist välja lastud.
Eesti poliitilise kultuuri absoluutsesse madalpunkti jõudsime aga eelmise aasta lõpus, mil Riigikogu põhiseaduskomisjonis menetleti abielureferendumi eelnõud. Kogesin vahetult, kuidas opositsioon – sotsid ja Reformierakond – ei takistanud abielureferendumi seaduseelnõu jõustamist mitte üksnes juriidiliste nõksude ja lugematute valedega, vaid esmakordselt Riigikogu lähiajaloos mindi ka koosolekute füüsilise takistamise teed.
Tõdesin, et koosolekuid agressiivselt seganud sotside aseesimehel Lauri Läänemetsal puudus veel vaid papaaha, vintpüss ja punane käeside. Punamadruste stiilis laamendamine saavutas tipu sellega, et tungiti minu kui põhiseaduskomisjoni esimehe isiklikesse tööruumidesse. See Kaja Kallase juhitud aktsioon murdis veel ühe barjääri – sõnasõja asemel toodi Riigikogu seinte vahele Black Lives Matter stiilis lament, mis on eestlastele tuttavlik aastast 1917.
Opositsiooni esitatud tuhanded arulagedad ettepanekud Venemaaga liitumiseks, rublatsooni minekust, NATO-st väljaastumisest, vene keele riigikeeleks muutmisest, abieluea alandamisest 12-eluaastani ning lihtlabaste roppuste esitamine seadusandlikuks menetluseks, muutusid päevapealt Putini infosõdurite tööriistaks. Kas kindral Laaneots ei osanud tõesti näha ette tema tehtud Venemaaga liitumise ettepaneku välispoliitilist dimensiooni? Sellist kingitust Eesti diskrediteerimiseks ei ole Vene meedia ammu saanud.
Tegemist oli selgelt ka demokraatiat kahjustava aktsiooniga, mis oli suunatud rahva otsustusõiguse vastu, eesmärgiga jätta inimesed ilma ühest kõige tähtsamast demokraatlikust instrumendist – rahvahääletuse õigusest.
Võimupöörde päeval arutas Riigikogu ettepanekut mõista need parlamenti alandavad ettepanekud hukka. Algatus kukkus aga Keskerakonna häälte abil läbi, mis tähendab, et uks labasuste ja hävitava obstruktsiooni jaoks jäeti irvakile.
Laamendamine – uus normaalsus?
Nüüd, mil valitsus on vahetunud ja rahvuskonservatiivid opositsioonis, tekib õigustatud küsimus, kas meil tuleks eelmisest opositsioonist eeskuju võtta. Seda enam, et abielureferendumi ümber püsti pandud laamendamine teenis opositsiooni hästi – ehkki valitsuse kukkumise katalüsaatoriks olid korruptsioonikahtlused Keskerakonna tegevuse suhtes, oli võimupöörde peamiseks põhjuseks siiski abielureferendum. Äkki peaks ka praegune opositsioon poliitilistele tavadele ja seadustele vilistama?
Kui nii, siis tuleb olla valmis ka selleks, et langeme ühel hetkel niisuguste riikide parlamentide sekka, kus oma poliitiliste põhimõtete kaitsmise nimel ollakse valmis minema füüsilise arveteõiendamiseni. Ja sealt on vaid kukesammu kaugusel langemine nende riikide sekka, kus ülesköetud rahvasumm hõivab parlamendihoone ja valitsusi vahetatakse veriste riigipööretega.
Selleks, et allakäiguspiraali mitte sattuda, on tarvis kirjutada parlamendis kehtivad tavad paremini seadusesse. Kuna praeguses olukorras on lootus viisakusreeglite vabatahtlikule täitmisele väike, tuleb Riigikogu kodukorda parandada ning punamadruste käitumisviis Toompea lossis seadusega välistada.
Võiksime võtta eeskuju nendest Euroopa riikidest, mille parlamendis on plakatid, loosungitega riietusesemed ja muud ebatavalised meeleavaldamise viisid keelatud. Näiteks on Norra, Soome ja Saksamaa, Prantsusmaa, Ungari ja Ühendkuningriigi parlamendis keelatud kanda parlamendi väärikusega vastuollu minevaid või sümbolite ja sõnumitega rõivaid, samuti on keelatud loosungite ja plakatite kasutamine.
Ajaloolane Jaak Valge tõdes võrdluses tänase ja sõjaeelse parlamendi vahel, et kui arvata välja kommunistide äärmuslik riigivastasus, olid Riigikogu liikmed varem viisakamad. Praegusel Riigikogul on seega kunagise härrasmehelikkuse taastamiseni veel arenguruumi.