Ants Frosch:  parditest Eesti süvariigile

Arvamus,
- Updated
Ants Frosch

Seletav sõnaraamat Merriam-Webster annab järgmise süvariigi (deep state) definitsiooni: väidetav salajane võrgustik, mis tegutsedes seadusväliselt mõjutab ja viib ellu valitsevat poliitikat. Süvariik koosneb valitsusametnikest, keda pole valitud, mõnikord lisanduvad ka finantssfääri ja kaitsetööstuse valdkonna ettevõtjad. Kogemused, teadmised, suhted, arusaamine kuidas asjad käivad, erilised oskused, traditsioonid ja jagatud väärtused on süvariigi võimu vundament. Nende atribuutide läbi muutuvad nimetud bürokraadid supervalitsuseks, mis pole kellegi ees aruandekohustuslik.

Süvariik on seega salajane (mitteavalik) valitsusametnike võrgustik, mis tegutseb seadusüleselt ja mõjutab demokraatlikult valitud valitsuse poliitikat. Süvariik kasutab avalikku võimu, olles ise samas kontrollimatu. Kümnendeid tagasi oleks prokurör sarnast tegevust kokkuvõtvalt kirjeldanud kui “valesti mõistetud teenistuslikku huvi”. Kui mitte veelgi karmimalt.

Tänase õigusruumi punane joon süvariigile on oluliselt kaugemal, see on esitatud Karistusseadustiku § 255-s kuritegeliku ühenduse kriminaliseerimise läbi. Arvestades konspireerimisoskust, sidemeid justiitssfääris, otsusprotsessi ja vastutuse hajutamist läbi kollektiivsete otsuste (komisjonid, nõukogud jne.) ei ole tõenäoline, et selline süvariigi mugavusseisundile ohtlik olukord Eestis tekkida saaks. Paraku pole see ka välistatud. Itaalia demokraatia on aga sarnase väljakutse pidanud ületama seoses vabamüürlaste looži P2 tegevusega eelmise sajandi 70 ja 80-tel aastatel, mis lõppes riigi alustalasid raputava skandaaliga.

Kunagine Briti peaminister Tony Blair on valitsusametnike kohta öelnud, et ei saa alahinnata, seda, kuivõrd nood usuvad, et nende töö ongi riiki juhtida, seistes sellega vastu poliitikuile. Ametnikud näevad end seejuures rahvuslike huvide tõeliste valvuritena ja peavad oma rolliks vastutöötamist kuni poliitiku kulumispunktini. Valitsusametnike ja poliitikute vägikaikavedu on suurepäraselt edasi andnud 1980-te BBC satiiriline telesari „Jah, minister“. Meenub, kuidas mitmeski Eesti valitsusasutuses levitati möödunud sajandi 90’tel selle sarja aluseks olnud raamatu tõlke lühiversiooni. Huumorit ja äratundmist oli küllaga. Varjatud eesmärk oli siiski jesuiitlik – teha ametnikele selgeks, et mitte minister ei juhi haldusala, vaid kantsler. Et riigi sees on veel teine, sellest esimesest suuremgi riik. Täna öeldakse süvariik.

Kui see näeb välja nagu part, ujub nagu part, prääksub nagu part, siis see tõenäoliselt ongi part. “Parditest” tähendab, et tundmatu subjekti saab tuvastada jälgides tolle harjumuspärast käitumist.
Süvariigi nö lakmuspaberiks on kõrgemate riigiametnike määramine, läbi mille omade ringi hoitakse ja kasvatatakse.

Avaliku teenistuse seadus näeb ette üldise reegli, et vaba ametikoht täidetakse avaliku konkursiga. Kõrgemate riigiametnike konkursse korraldab Riigikantselei tippjuhtide valikukomisjon. Ministeeriumi kantsleri võib teenistusse võtta ilma konkursita, samuti on konkursita võimalik tippjuhte ametisse nimetada ka avaliku teenistuse eriseaduste alusel.

Just eriseaduste alusel pani eelmine siseminister Kristjan Jaani lauale küsitava “kobarmääramise” lahenduskäigu uute kapo, PPA ning Päästeameti juhtide osas. Riigikantselei tippjuhtide valikukomisjoni see pealtnäha ei puutu, kuid selle komisjoni rolli juurde pöördume tagasi allpool, tänase kirjatüki lõpus.

Kõigepealt on küsitav ametisse määramiste üheskoos esitamine, nö kobarmääramine. Tegu on täiesti eraldiseisvate riiklike ametitega, mis tegutsevad erinevate seaduste alusel. Tänaste juhtide Tammearu, Vaheri ja Sinisalu ametiajadki lõppevad eri aegadel, vastavalt 2023 aasta 1.aprillil, 1.mail ja 12.juunil, jäädes selgelt valimisjärgsesse perioodi. Jõuametite juhtide küsimus on korrektne lahendada ajalises järgnevuses ja eraldivõetuna pärast riigikogu valimisi eeloleva aasta märtsis.

Enneaegsed otsused võtavad märtsivalimiste järel ametisse astuval valitsusel tegevusvabaduse ja mis kõige hullem – vastutuse. Milleks seda siis üritatakse? Uuriv ajakirjanik Kärt Anvelt on andnud vastuse – jõuametite otsustajate eesmärgiks oli ja on poliitilise riski maandamine. „… uus ja teadmata ambitsioonidega valitsus ei peaks kriitiliselt olulisi ametikohti otsustama esimestel töönädalatel. Siin peeti silmas 2023. aasta märtsis toimuvaid riigikogu valimisi ja seejärel loodavat uut valitsust“ (EPL 10.08.22). Kas eufemismi „jõuametite otsustajad“ taha peidetud süvariik hakkas demokraatlikke valimisi kartma?

Kuidas mõjuks sellise kahe peaga kotka tekitamine asutuste etteotsa aga jõuametite töövõimele ja subordinatsioonil püsivale käsuahelale? Milline oleks näiteks tänase politseijuhi Elmar Vaheri autoriteet alluvate ja koostööpartnerite hulgas kui tema kõrvale on määratud juba järgmine juht? Samas kerkib ka küsimus usaldusest tänaste juhtide vastu – kas valitsus on seisukohal, et Arnold Sinisalu ei saa hakkama kapo juhtimisega kuni järgmise aasta12. juunini? Kas talle tuleb määrata alter ego juba täna?

Pean Kristjan Jaani mahitusel tekitatud olukorda jõuametite juhtimisküsimustes tänases julgeolekuolukorras riskantseks. Segaduse külv on õnnestunud 100%. Vägisi jääb mulje, et endine minister käitus nagu süvariigi tankist valitsuses. Täitis tellimuse, lahkus keskerakonnast ning vastutasuks on talle omade poolt loodud töökoht Siseministeeriumis.

Samas ahelas on veel kaks lüli. Kõigepealt ettevalmistused Kaitseväe juhataja täiendavaks kaheaastaseks ametiajaks, mille käigus detsimeeriti meie kaitseväe niigi õhuke generaliteet. Ikka ettemääratuse suurendamiseks. Meenutame, et kindral Martin Heremi jooksev ametiaeg saab läbi alles 2023 aasta sügisel. Ilmselt plaaniväliselt tuleb leida ka asendaja Välisluureameti peadirektori Mikk Marrani kohale, kes elus ootamatu kannapöörde tegi.

Viimast juhtumit avades on üritatud avalikkuse tähelepanu keskendada isikute vahelisele konfliktile süvariigis. Et just selline moodustis antud juhul taustal toimetab ja niite tõmbab, on Meelis Oidsalu poolt kirurgi täpsusega avatud. Marran sai välisluureameti juhiks sellepärast, et oli varem olnud kaitseministeeriumi kantsler. “Ta tõrjus selle koha kandidatuurilt välja ühe inimese…, Marran tegi seda sellepärast, et ta sai, tal olid suhted. Et tal oli see informaalne võim ka väljaspool ametlikke menetlusprotsesse,” lisas endine asekantsler.

Kuidas luurejuhist metsamees saab, milline on selle protsessi nähtav genees, on seni tähelepanuta jäänud. Aga asjata. 15. augustil tuli ootamatult avalikuks, et riigimetsa majandamise keskuse (RMK) nõukogu alustab läbirääkimisi RMK juhatuse esimehe ametikohale luurejuht Marraniga, aga mis sellele eelnes? Hiljemalt 6.juunil, mil lõppes RMK avalik konkurss, pidi Marran teadma, et ta ei jätka välisluures.

Oletame korraks, et võitjaks oleks osutunud keegi teine. Kas välisluure juht saanuks omal kohal jätkata totaalse mainekahju riskiga kui tema ebaõnnestunud pööre metsa suunas oleks metsa läinud? Välistatud. Selline info oleks muutnud luurejuhi mõjutatavaks. On ainult üks variant – kokkulepe eksisteeris algusest peale, see tähendab, et Mikk Marran teadis avaldust esitades, et ta saab selle koha.

Marrani suviste toimetamiste aegreas on ka Eesti Vabariigi esindamine19-22 juulil Aspeni Foorumil USA’s, kus ta välisluure juhina osales olulises Venemaa paneelis. Ametivahetuse foonil oli Aspenil osalemine paraku mitte ainult Eesti liitlaste ja avalikkuse eksitamine, vaid ka viitsüütega mainekahju Eestile.

Muidugi eksisteerib võimalus, et Marran külastas peale Colorados toimunud konverentsi ka Langley’t ja rääkis eelseisvast juhivahetusest Välisluureametis silmast-silma asjaomastega. Pigem toimus siiski mitteametlik vestlus CIA partneritega. Kui toimus. Nüüd muidugi on seletamise tööd kuhjaga.
Küsimus, mis Valitsust, luurekogukonda ja jõuametkondi täna painama jääb, on Mikk Marrani roll kuni 1.novembrini, mil ta RMKsse peab liikuma.

Autoriteedi kaotanud juht ei saa täita talle usaldatud riiklikku ülesannet. Karta on, et teda ei võeta enam tõsiselt ei omade ega partnerite seas. Vastastest rääkimata – hindaksin provokatsiooni või lähenemiskatse ohtu vaenulike teenistuste poolt tõsiseks. Süsteemi, aga ka tippametniku murdumine tuntakse ära ja seda võimalust üritatakse ära kasutada.

Spikker Mikk Marranile – võtta puhkus kuni teisele tööle asumiseni ja anda ohjad asetäitja kätte. Spikker kaitseminister Hanno Pevkurile ja peaminister Kaja Kallasele – ametist vabastatud Marran saaks kuni 1. novembrini Keskkonnaministeeriumis end metsavaldkonnaga kurssi viia. Usutavasti on sobiv “lüüsina” toimiv ametikoht seal olemas ja kui ei ole, saab selle kerge vaevaga tekitada, nagu Jaani juhtum ilmekalt näitas. Kuni uue juhi leidmiseni vastutaks luuretöö järjepidevuse eest kohustäitjana üks Välisluureametit peadirektori asetäitjatest.

Lõpetuseks kirss süvariigi tordile ehk spikker ajakirjanikele. Kui keegi oskab seletada, mis asjaoludel ja kelle ettepanekul määrati Välisluure juht Riigikantselei tippjuhtide valikukomisjoni liikmeks, on see isik Riigisekretär. Täpsustusi, aga muudki asjakohast saab küsida rahandusministeeriumi kantslerilt, kes lisaks ülalmainitud komisjoni aseesimehe toolile ka RMK nõukogus istub.

Parditest jätkub.

 

Ants Frosch, diplomaat, Otepää vallavolikogu liige (EKRE)

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused