Armastus ei ole seadusega reguleeritav – küll aga on eluandva perekonna loomine

„Abielu mõiste täpsustamise kohta põhiseaduses on koalitsioonil plaanis küsida rahva arvamust. Et seda on tõesti aeg teha, näitab ka tekkinud tuline arvamuste avaldamine selle kohta.

Riigikogu liige Üllar Saaremäe rääkis Isamaa perede ühenduse asutamisel toimunud paneeldiskussioonis, et inimestele peab andma õiguse elada nii, nagu nad õigeks peavad ja nagu nad ennast õnnelikult tunnevad. “Põhiseaduses ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada,” toonitas Saaremäe.

Noored Sotsiaaldemokraadid kutsuvad määratlema abielu nii põhiseaduses kui perekonnaseaduses kahe inimese vahelise sooneutraalse liiduna. “Kehtiv perekonnaseadus on ajale jalgu jäänud ja diskrimineeriv, ta on sama kohatu kui populistide ettepanek, mille nad kavatsevad panna rahvahääletusele.“

Niisiis noorsotsid pakuvad siinkohal kolmandat võimalust, s.o. riiklikult seadustamist, et „armastus on vaba“. Nii seisab noorsotside poliitilises avalduses (kinnitatud volikogus 24.09.2020).

Tähendab, seadustes ei tohi olla kirjutatud, kellesse tohib armuda, sinna peab kirjutama, et armastus on vaba. Tegelikkus on siiski selline, et armastus ei ole seaduste teema, ta ei ole seadustega reguleeritav ega ole ka ühessegi Eesti seadusesse sisse kirjutatud.

Armastuse seadustesse sisse kirjutamist ei ole ka kunagi nõutud, nüüd tegeleb sellega LGBT-ideoloogia. Maret Ney, LGBT Ühingu haridusspetsialist, kes koostab koolidele perekonnaõpetuse õppematerjale, on koguni nõudnud heteronormatiivse põhiseaduse ümberkirjutamist, samuti leiab ta, et Eesti kool on liialt heteronormatiivne.

Mis on „heteronormatiivsus“? Bioloogiliselt on see vastandite ühtsus. Seda ära kaotada ei saa, bioloogilist elu ei saa muuta sooneutraalseks ja homonormatiivseks. Pealegi vastandite dünaamika ja ühtsuse ärakaotamine oleks mistahes süsteemi toimimisvõimekuse plaanis ilmselge taandareng. Nii et ei ole põhjust imestada, et loodus on evolutsiooni käigus korraldatud toimimiskindla süsteemina.

Kui me bioloogilist elu muuta ei saa, siis mida me saaksime teha inimühiskonna ja riigiga? Muuta ikkagi sooneutraalseks? Inimene on oma ühiskondliku eksistentsi vältel oma elu asunud korraldama riikidena, mis toimivad põhiseaduse ja seaduste alusel. Seadusi on alati kirja pandud just niipalju kui tõesti tarvis ja mitte vähem ning niipalju kui piisav ja mitte rohkem. Uute seaduste sünd on olnud reeglina seotud sellega, et asjad, mis seni on olnud iseenesestmõistetavad, ei ole seda enam ja on vaja täiendavat regulatsiooni.

Perekonda ja abielu on nii kõigi riikide põhiseadustes kui ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud ühtviisi, niivõrd kuivõrd ühiskonna kestmiseks vajab kaitset järeltulev põlvkond. Kaitstud on vanemate, ema ja isa, ning laste kokkukuuluvust, mis tagab laste parimal viisil üleskasvatamise. Tuleb rõhutada, et sellega ei võeta kelleltki õigusi ära, samuti ei piirata kellegi õigust armastada.

Abielu registreerimisel riigi silmis ei ole määrav isikute armastusdeklaratsioon, määrav on see, et tegemist on põhiseaduslikult kaitstava perekonna loomise aktiga. Abielu ei ole ega ole taandatav ka lihtsalt teatavaks kooselu legaliseerimiseks riigi silmis, nagu väidab Ahto Lobjakas. Lihtsalt teatav kooselu ei vaja erilist riiklikku kaitset.

Kui hetkel sooneutraalset abielu riigi kaitse all nõutakse põhjendusega, et armastus on vaba, siis armastus loomulikult ongi vaba. Nii vaba, et seda ei saagi riiklikult reguleerida, armastus ei ole juriidiliselt määratletav, s.o. seadustesse kirjutatav mõiste. Armastus on täielikult inimeste endi korraldatav, omaotsustuse ja -vastutuse valdkond. Kõige selle eest ei saagi riik vastutust võtta seaduste tasemel. Riik võtab seadustega vastutuse ikkagi perekonna eest, järeltuleva põlve inimesteks kasvatamise eest.

Ja just see on erakordselt oluline, sest see inimlik alusarmastus, mis on perekonnas vanemate looduslikku päritolu armastuse tõttu oma laste vastu (ema viis hälli heinamaale), tagab, et lapsed kasvavad inimesteks, kes saavad siit, kodust, armastuse tundmise, mõistmise ja oma edasises elus selle üle otsustamise ja vastutamise kogemuse ja võime. Sellist laste kasvatamist ei ole võimalik tagada uut tüüpi deklareeritud armastusega.

Just selles osas on praeguses ühiskonnas krooniline puudujääk tekkinud, mis võib meile kalliks maksma minna. Eesotsas presidendiga rünnatakse erakordselt vastutustundetult perekonda kui väidetavat peamise kurjuse pesa ühiskonnas. Sellel on tagajärjed, inimesed tõesti kaotavad jalgealuse, kui neil lastena jääb olemata ja saamata kindel armastusel tuginev alus eluks. Ja nad ei suuda enam toimivaid perekondi luua. See ei ole asendatav retoorikaga uut tüüpi progressiivsest sooneutraalsest elust ja armastusest.

Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos.

Kõik inimesed võivad armuda ja koos elada vastavalt soovile, see valik demokraatlikus riigis on vaba ja aktsepteeritud. Põhiseaduses on see kaitstud eraelu puutumatuse paragrahviga 26. Aga põhiseaduse paragrahviga 27 kaitstakse perekonda, kui vanemate, ema ja isa ning laste kooslust. Perekonda kaitstakse sõltumata abielu registreerimisest. Samuti kaitseb põhiseadus kõiki alusperekonnast tulenevaid poolikuid perekondi ja jätkuperekondi, kus kasvavad lapsed, üksikvanemad või vanavanemad lapsega (lastega), lähisugulased, kes kasvatavad lapsi.

On ülioluline, et me ei saa hakata lastele vanemaid deklareerima. Laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, talt EI TOHI keegi ära võtta õigust ei alusarmastusele ega identiteedile s.o. pärilikkusele. Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema armastuse tarbeks.

Just selles mõttes on praegune LGBT-ideoloogiline rünnak lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Lasteaias laste seksualiseerimine, seksima õpetamine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav kuritegevusena elu vastu.

Lisaksin, et Mengele-Marcuse stiilis. Herbert Marcuse on Frankfurdi neomarksistliku koolkonna esindaja, kes on kirja pannud ühiskonna üle uut tüüpi hegemoonia saavutamise meetodid.

Kui me oma perekondi ja oma lapsi nii kohtleme, siis me kaotame oma inimnäo nii inimeste kui rahvana. Ja pärast seda loomulikult hääbume. Soomes, kus etapp-etapilt kehtestati kooseluseadus, homoabielu, homoabielu kiriklik õnnistamine, Helsingi peakatedraali homopride’i koostööpartnerlus, vihakõne eest karistamine piibli tsiteerimise tõttu, vohab täna Sexpo-koolitus laste peal ja sündivus on kukkunud madalamale kunagistest katkuaegadest.

Nii nagu Eesti Kirikute Nõukogu 2018.aasta otsuses seisab ja nagu Eesti konservatiivsed erakonnad soovivad, tuleb meil oma põhiseaduse mõtet ja kirjasõna kaitsta, praegusel juhul täpsustada kirjutades sisse, et abielu (mille sõlmimine on perekonna loomise akt) on ühe mehe ja ühe naise liit. Mengele-Marcuse stiilis inimkatsed laste peal Eestis juhtuda ei tohi.“

Ülla Vähk