29.01.2022
Ajal, mil Putin laastab Ukrainat, on lääneriigid hakanud vaikselt tagasi tõmbuma.
“Kõige teravam küsimus meie jaoks on hetkel ikkagi see, mis hakkab juhtuma Ukrainas ja kuidas maailm sellele reageerib.
Ma ei hakkaks pikalt kordama kõike seda, millest on sügise-talve jooksul juba piisavalt juttu olnud. Venemaa koondab Ukraina piiri äärde vägesid ja vene propaganda suudab oma pimedale ja lollile rahvale tõsimeeli maha müüa mõtte, nagu valmistuks Ukraina neid ründama. Ainult et neid vägesid on ca 100 000 – liiga vähe, et Ukraina kui riigi vastu midagi ära teha.
Teisalt – liiga palju, et neil seal niisama talvituda lasta; see kõik maksab raha ja jõudeolekus armee moraal kipub alla käima.
Mis siis toimub? Mida on oodata? Kõige lihtsam on lähtuda sellest, mida Venemaa seni teinud on. Venemaal ei ole jõudu n-ö päris sõjaks. Samas on meeletu tahtmine suurriik olla. Tulemuseks pidev närvesööv sigatsemine.
Kirjutasin Venemaast pikemalt ca 7 aastat tagasi ja nii, nagu oli see siis, on see ka nüüd: „Meil ei tohiks Venemaa suhtes mingeid illusioone olla – nad on kõigeks võimelised. Kõigeks! Nad on riigi ja rahvana hävimas, nii et piltlikult öeldes on meil väga õhukese aia taga marutõppe kärvav karu. Valige kõige mõistusevastasem hullus, ja see on see, mida Venemaa teeb. Taktika osas valige kõige ilmvõimatumad sigadused, kõige umbvärdjalikum nõmedus, ja Venemaa ei üllata teid.”
Kõige positiivsemalt meie jaoks laheneks asi siis, kui õigus oleks neil vaatlejatel, kes arvavad, et Putin on end lõplikult nurka mänginud ja see on ta viimane katse midagi ära teha. Lisaksin – viimane juba väga skisofreeniline katse, sest vaadake, kuidas Nõukogude Liidu (või tsaari-impeeriumi) taastamine seni on läinud – Krimm ja paar puruvaest „vabariiki” Ukrainas pole just palju. Ühel hetkel peaks seesama organ, kust ta tulnud on ja mis tegelikult Venemaad valitseb – nuhibande, mida hetkel nimetatakse FSB-ks – hakkama nihelema, sest Venemaa allakäik on viimastel aastatel ilmselgelt hoogu kogumas ja midagi lihtsalt peab ette võtma enne, kui inimestel kõrini saab.
Ent sellele ei saa loota.
Ega ma ei tea, mis täpselt juhtuma hakkab, kuid eriti Eesti selleteemalistes diskussioonides näib puudu olevat laiema pildi tunnetus. Me oleme elanud terve elu II maailmasõja vormitud maailmas; on seda minu põlvkond (60-ndatel sündinud) ja on seda tegelikult ka praegused noored. Jah, 30 aastat tagasi sai teoks see, mida oodati II MS lõpust – Kurjuse Impeerium varises kokku. Ent jõujooned jäid ju samaks – maailm jäi endiselt jagatuks nii, nagu see kunagi Jaltas ja Teheranis paika pandi, Venemaa ei tsiviliseerunud ja Saksamaa on ninali mudas.
Kui me vaatame asja üle hulga pikema perioodi, siis see, mis andis Euroopale kunagi suure eelise, on muutunud samavõrra piduriks. Kui kaua on kontinenti lõhestanud see Saksa-Prantsuse vastuolu! Jah, tõepoolest, tüdimuseni on korratud seda Elsassi ja Lotringi juttu, aga ameeriklased istuvad siin täna, ligi 80 aastat peale II MS lõppu ikkagi sellepärast, et see iga pisiasja üle lõputult tüütuid ja umblolle vaidlusi pidav äpardite bande ei suuda endiselt niipaljugi kokku leppida, et end kaitsta!
Korrakem üle – võtame majanduslikud, rahalised, sõjalised ja rahvaarvu näitajad. Ühel pool on ligi pool miljardit inimest, üks maailma juhtivaid teaduse, tehnika ja tööstuse keskusi. Ja see kõik vaatamata kõigele kasvab. Teisel pool on rahvaarvult üle kolme ja GDP-lt üle kümne korra väiksem, hääbuva rahvastiku ja halvas seisus keskkonna ja infrastruktuuriga Venemaa. Ja EU-l on ka tuumarelv. EU (üksi) peaks suutma Venemaale igast asendist pähe ladistada!
Aga siin me oleme…
Siinkohal tahaks hõigata, et XX sajand võiks ükskord otsa saada! Ja seda justnimelt inimeste mõtetes, eks ole. See oli progressi ja lootuse sajand. Mõlemast on järele jäänud haledad räbalad. See on taas pikem jutt, sest näiteks arvutustehnika ja mõnedki teised alad arenevad endiselt väga kiires tempos. Ent see ei vii meid kuhugi.
Selle viimase väite selgituseks lubatagu siduda see ees terendava sõja valguses veel ühe teemaga, nimelt tuumarelvadega. Viimastega tekib huvitav fenomen – näib, et tuumarelvi omavat riiki pole võimalik vallutada, sest kahjud on liiga suured. Mida sellega siis teha annab? Lasta sel endal külili käia ja siis servast tükke hammustada. (Mida ju tegelikult Nõukogude Liiduga tehtigi.)
Jutt on loomulikult nn hübriidsõjast, mis suuresti põhineb näivusel. See sõda toimub rohkem inimeste peades, relvadeks valetamine, hämamine, vassimine ja muidu teatri tegemine.
Ent ei tohi unustada, et hübriidsõda üksi on mõttetu. See ei anna midagi, kui pole lisaks võimet n-ö tavalisemal viisil sekkuda – sest lõpuks tuleb tegemist teha füüsiliste inimestega ja ootamatult võib selguda, et ka korduvalt mainitud II MS aegadest igaks juhuks alles hoitud tukid töötavad veel küll.
Enamasti aga asi isegi niikaugele ei lähe. Sest see kõik maksab raha. Jah, ka näiteks trollivabriku ülalpidamine maksab raha. Rääkimata tuumarelvade pidevast töökorras hoidmisest, tankid-lahingulaevad seal vahepeal. Aga häkkimine ja petmine on odavad, võrreldes kuludega, mida võib vaja minna nende tagajärgede „tavalisemate” vahenditega kompenseerimiseks. Ehk arvutustehnika progress on andnud rämpsukottidele muuhulgas odava võimaluse meie vastu sõda pidada.
Ent maksab see ikkagi ja see viib peamise küsimuseni – milleks seda kõike üldse teha?
Või küsime nii – kui teised endise Nõukogude Liidu osad siiski vähemalt proovisid tsiviliseeruda, siis miks Venemaa ikkagi nii kiiresti ja otsustavalt tagasikäigu andis? Me ei saa üle ega ümber tõdemusest, et tõepoolest on olemas teistest väga erinev vene tsivilisatsioon, millel on oma teistest erinevad arusaamised õige paljudest asjadest ja seetõttu oma tee ja seega oma missioon ja ajalugu ja nii edasi. Loomulikult saab seda ka lühemalt väljendada: nõmedus ja saast.
Me võime unistada ajast, mil Venemaa on tükkideks jagatud, et see enam kunagi maailma rahu ei häiriks, ja rahvas neis tükkides hakkab tasapisi äravalituse pohmelusest toibudes inimesteks, aga täna see meid ei aita. Me elame maailmas, kus sakslased ja teised on valmis odavama toasooja nimel meid ohverdama. Meil on endiselt ainult üks mõistlik teguviis – jõudumööda sõjaks valmistuda – ja ainult üks tulemuslik strateegia – saada hästi läbi ainsa riigiga, mis venelasi vaos hoiab – USA-ga.”
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
