15.01.2022
Raha
Kirjutasin aasta tagasi, et majanduses läheb põnevaks, sest millalgi peab rahatrükkimine, millega koroonakriisi ohjata püüti, bumerangina kolaki kuklasse tulema.
Nüüd on see käes.
See on midagi äärmiselt elementaarset. Raha ei ole tänapäeval otseselt seotud mingi tegeliku väärtusega. Raha on teatud mõttes kõigest usaldus – inimesed eeldavad, et kui sul on mingi hulk raha, siis sa saad selle eest teatud hulga asju või hüvesid täna ja ka homme.
Vabandust sellise targutamise pärast, seda kõike õpitakse igasuguse vähegi tasemel majandushariduse esimesel kursusel. Raha hoitakse kergelt inflateeruv, et see seisma ei jääks – et majandus toimiks. Seda võib sõnastada ka nii, et seisva raha pealt võetakse kogu aeg maksu; see aurab tasapisi ära.
Nüüd mis juhtub, kui riigi ees seisvaid probleeme püütakse lahendada trükipressiga? Sisuliselt kehtestatakse praktiliselt kõigile ja kõigele lisamaks – sest raha hakkab ostma vähem. Jah, sel protsessil on teatud inerts ja jah, pangad saavad seda natuke juhtida, aga täpselt nii palju, et rumalam enamus kohe aru ei saaks, mida nendega tehakse.
Varem või hiljem reaalsus kehtestab end – nagu me kõik näeme poodides hindu vaadates (energiaarved on omaette teema). Kirjutasin üleeelmisel kevadel, esimeste piirangute ajal „kes need pikad jõulud kinni maksab?” See oli retooriline küsimus, sest vastus oli siis täpselt seesama, mis nüüd – meie kõik; täpsemalt meie, lihtsad inimesed, kes me pumba juures ei ole. Tegematajäänu jagu oleme vaesemad ja nii lihtne see ongi ja kas tõesti on veel keegi, kes sellest aru ei ole saanud?
Igasugune sunniviisiline ümberjagamine toob paratamatult kaasa ebaõiglust. Neile, kes koroonapiirangute tõttu töö kaotasid või kelle tegevus võimatuks muutus, lubati kompensatsiooni. Kompensatsioon ei ole kunagi õiglane, see ei kata kunagi kõike. Paraku – nagu ka juuresolevalt pildilt näha – kipub kõigi selliste bürokraatlike jamadega juhtuma raudkindlalt vaid üks asi – süsteemi „kaod” on suured, see on kohmakas, läbipaistmatu ja sellega suhtlemine on paras ajukepp.
Tulemus? Abiküsijad said korralikult läbi mõnitatud ja saadu ei katnud kulusid, aga mõned said rikkaks. Mis omakorda keerab õigesse valgusesse jutud „solidaarsusest” või et „kõigil on raske”. Ei ole! Rääkimata sellest, et suur osa „raskustest” on saamatust korraldusest.
Enne kui edasi minna, pean vajalikuks kommenteerida seda viimast väidet. Ma ei tea, kuidas on teistes vahepeal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides, ent ametnikud ja nende suhtumine Eestis on midagi, mida murdmata me oma riiki pidada ei suuda. Vabandust nii järsu väljaütlemise pärast, see loomulikult nõuab samuti pikemat selgitust, kuid lühidalt oleme saavutanud omalaadse mürgisegu boševistlik-bütsantslikust ülbusest ja „suhtekorraldusest”, mis praktikas tähendab lihtsalt valetamist ja vassimist. Tulemuseks on ametnik saamatu ja ebakompetentne inimvihkaja, aga viisaka tühja mula müüri taga õhukindlalt peidus.
Niisiis – „pandeemia”. Jutumärgid sellepärast, et kuidagi hale on ennast nii tõsiselt võtta. No mis pandeemia – võtke ükskõik kus, kasvõi Wikipeedias lahti omaaegsete pandeemiate suremuse protsendid-numbrid! Selles valguses kasvatame juba teist aastat tiritamme, et mingist haledast nohust „pandeemiat” välja võimelda.
(Märkuseks: austagem arste ja üldisemalt meditsiinitöötajaid! Kui palju on meditsiinis raha ja kuidas seda kasutatakse, ei ole otseselt nende teha, see on meie – jah, meie! – valitud poliitikute küündimatute otsuste tagajärg.)
Mida me oleme saavutanud? Inimõiguste ja liikumisvabaduse piiramise ja ühiskonna üldise vaesumise.
Võtame selle siis kokku. Kunagi kirjutati, et kui ehitajad ehitaksid maju nii, nagu programmeerijad kirjutavad tarkvara, siis esimene rähn, kes kohale lendaks, hävitaks tsivilisatsiooni.
See oli oma 40 aastat tagasi ja vahepeal on juhtunud selle „varem olid laevad puust ja mehed rauast” vanarahvatarkuse järjekordne reaklimatisatsioon – tänapäeva tarkvara, eriti tööstustarkvara talub juba üsna jõhkras koguses igasuguseid tõrkeid, häireid ja ootamatusi, ent vaadake, kui vähe oli vaja, et kogu ühiskond ninali mutta maanduks!
Ja see jama ei ole läbi! See kogub alles hoogu!
Ja muidugi on kirsiks tordil elektri hind. Ei suuda kordamata jätta, et mina ja kõik, kes asjast natukegi jagavad, kirjutasid juba 2013. aastal, kui Eesti Nordpooliga ühines, et see saab lõppeda ainult halvasti. Üks on selle toimimise mehhanismid, kuhu on puhtmatemaatiliselt kinnijooksmine sisse kirjutatud, teine üldisem riigifilosoofiline tõdemus, et eduka riigi üks vältimatuid funktsioone on esmavajalike, olemuselt monopolistlike teenuste häireteta toimimise tagamine.
Riik ei täida oma funktsiooni, kui energiahind tõuseb kümnetes kordades!
Kordan, riik ei täida oma funktsiooni, kui esmavajalik – nagu seda on toasoe ja paraku elektriga toimiva kodutehnika töötamine – ei ole tagatud. See on võimalik ainult siis, kui riik on kas lootusetult alla käinud või tegu on võõrvõimuga, mis viib läbi etnilist puhastust. Edasi mõelge ise.
Jah, me ei ole jõudnud siia üleöö. Kõik need hädad on pikaajalise käpardliku valitsemise tulemus. Meie, eestlaste kollektiivse rumaluse tulemus – sest ise me oleme sellised poliitikud valinud.
Pikaajalisem lahendus on muidugi valida valitsema need, kes natukegi taipavad, mida nad teevad. (Või kui veel küünilisemaks minna, siis töötavad vähemalt lubatu suunas – sest võib-olla reformarid teavad väga hästi, mida nad teevad ja nende ümberkäimist Eestiga võib võrrelda sellega, kuidas Quintilius Varus omal ajal Süüriat valitses: „… rikkana lahkus ta vaesest provintsist.”)
Lühemas vaates tuleb meil paraku „avatud elektrituruga” lollimängimine inimestele kinni maksta. Ja see argument, et riik seda ei suuda… No kuulge – kõigepealt röövitakse inimestelt raha ära ja siis tullakse väitma, et ei suuda pooltki tagasi anda – kas tõesti varastatakse teepeal üle poole ära?!?
Ja see ei ole mõttetu plõksimine – neli viiendikku elektriarvest oli ka enne praegust „üllatust” õhk – maksud, aktsiisid, CO2 -kvoot, taastuvenergiatasud jmt, ehk sisuliselt riigi poolt juhitav raha.
Oktoobris, kui oli juba… no ma ei tea… igale eelviimaselegi lollile selge, et asi läheb hapuks, EKRE hoiatas. Valitsus ei teinud midagi. Nüüd jääb vaid teatud morbiidse huviga oodata, palju eestlastel seda tõepoolest tõpralikku kannatust jätkub…
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
