29.01.2023
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Valimised on tulemas ja taas on see hetk, kui ka keskmine kodanik teeb näo, nagu talle läheks korda, kuidas ta latrit kasitakse ja kes seda teeb. Veel enam, nagu ta saaks toimuvast aru.
Pean sellist suhteliselt lugupidamatut irooniat õigustatuks, sest tulemus räägib enda eest. Olen seda ka varem (võib-olla leebemas sõnastuses) öelnud, aga mis tulevikku saab olla rahval, kes valib end juhtima erakonna, mis sai parlamenti ja valitsusse nii, et võeti pangast laenu ja kirjutati kokku maailmas poppe trende järgiv, moodsate majandusterminitega vehkiv jura, mille tõmmati alt eriti nooremat hakkajamat seltskonda. Ma mõtlen, et olgu, üks kord, aga viis korda järjest mitmekümne aasta jooksul!
Sest nad ju ei täida lubadusi, vastupidi! Mis viis rikkamat, kui oleme nagu kleebitud kolme vaeseima hulka? Olgu, korra astus rahvas reha peale. Aga terve generatsioon järjest! Peab ikka tammine kolu olema – no ei jõua kohale…
Selles, sõbrad, häda ongi, et tammepuu on hea materjal mööbli valmistamiseks, aga mitte valiku tegemiseks, kes sind karjatavad.
Ei, sellest ei tule ülistuslaul EKRE-le. Me jätame kasutamata päris palju võimalusi. Ma lihtsalt arvan, et teised valikud on palju halvemad.
Sellest ei tule ka teiste erakondade põhjamist. Erakondade valimisprogrammide analüüs on hoopis omaette teema, mille tahaks loomulikult ka millalgi ette võtta, ent pigem otsigem koos vastust küsimusele, mida me tegelikult valime.
Ja ma võtan endale julguse esitada küsimus, kas rahval, mis käitub nii, nagu eestlased käituvad, saab üldse olla tulevikku? Ja siinkohal pisukest sõrmega osutamisest ei pääse – riigikokku saab arvatavasti erakond, mis suhtub eestlusse avalikult väga halvasti ja sooviks rahvusmääratluse põhiseadusest kõrvaldada.
Kui halvasti peavad asjad ühes riigis olema, et selle olemusse, ja väärtustesse nii põlglikult ja vaenulikult suhtuval seltskonnal on arvestatav toetus? Kui maha käinud ja sisimas alla andnud peab olema rahvas, kes lubab endale niimoodi hinge roojada?
Ja et see oleks ka ära öeldud (vabandust selliste natuke lapsikute sedastuste pärast – ja et ma tulevikus saaksin alati selle artiklile viidata): kui ma ütlen „eestlane”, siis kindlasti ei pea ma sellega silmas geneetilist puhtust.
Asi ei ole isegi mitte selles, et eestlased kipuvad uhkusega rääkima, kui palju neis on ühe või teise rahva verd, samas kui geeniuuringud väidavad, et eestlased on kõige homogeensema genofondiga rahvas Euroopas.
Ma võtan endale julguse öelda, et meiega on liigagi ilmselt midagi väga valesti läinud.
Me räägime sellest, kas sellise ajaloo ja traditsioonidega asurkonnal (mis koosneb neist, kelle esivanemad siin juba aastatuhandeid on elanud, ja ka neist, kes siiralt eelmainitutega sarnaseid väärtusi jagavad ja nii sõnas kui teos nende eest seisavad) on siinses areaalis tulevikku.
Ma kasutan meelega pigem ökoloogia kui demograafia (veel vähem politoloogia) alla kuuluvaid mõisteid, et järgnev leebem tunduks ja mind kohe ei lintšitaks: ega ikka ei tahaks panuseid teha olevustele, kes reageerivad loiult ja kellel on lühike mälu.
Kaks aastat tagasi korraldasid okupatsiooniaegsete juurtega ametnikud riigipöörde ja Eestit lükati valitsema kaks ebaadekvaatset naist. Tulemuseks oli energiahindade mitmekümnekordne kasv ja massilised inimõiguste rikkumised, mis muidugi viisid ühiskonna lõhestumise ja protestideni, milliseid Eesti pole näinud taasiseseisvumisest peale.
Eelmisel kevadel siis piirangud vaikselt kaotati ja elektrihinnaga… anti lammastele aega vaikselt harjuda.
Ehk – me ei seisa enda eest. Me laseme endaga teha asju, mida ükski endast lugu pidav rahvas ei tohiks lubada, ja vähem kui aastaga… keegi õieti ei mäletagi, mis toimus.
No ja siis saavad valimised läbi ja… kõik läheb edasi. Rumala valiku teinud kodanik ei taha (esmajoones endale) tunnistada, et tal on valus sellepärast, et ta tegi jälle rumala valiku, pigem lohutab ta end, et teised pole paremad – et jumala eest ei peaks mõtlema ja järeldusi tegema, millest kõige halvem on ju see, et ise oled kõigis oma hädades süüdi…
Küsime veelkord – kas sellisel äpude padikonnal saab olla tulevikku?
Ja et pilt veel süngem oleks, siis tuletagem meelde, et keegi – ilma reservatsioonideta keegi meie, eestlaste hulgast! – asetab küsimuse nii, et jätke see jutt iibest, inimkond kasvab nii et müriseb.
Nagu ma eelnevalt selgitasin, siis kui ma kirjutan „meie” ( ja loomulikult, kui ma spetsiaalselt ei täpsusta), pean ma silmas avaras mõistes eestlasi (eks ole, koos kõigiga, kes seda maad oma koduks peavad, selle heaks töötavad ja igas tähenduses aktsepteerivad, et see maa kuulub just seda keelt ja kultuuri kandvale inimkooslusele).
Seega – me ei saa lubada endale luksust teha enda südameasjaks, kuidas elavad inimesed kusagil Kagu-Aasias, Aafrikas või Venemaal. Tähendab, keegi ei keela olla läbitungimatult umbloll. Keegi ei keela surra välja sellepärast, et kusagil Ülem-Voltas või sada kilomeetrit Moskvast on inimelu nii närune, lootusetu, haisev ja rõlge, et meil elavad tõepoolest paremini ka need imetajad, keda latrites peetakse.
Meie küsimus on, et kas me tahame, et meil ja meie järglastel ettenähtavas tulevikus oleks siin maanurgas võimalik elada inimväärset elu. Ja kõige leebemas vormis jookseb siin vahe konservatiivide ja mitmete teiste vahel selles, et me usume, et mainitud eesti keel ja kultuur on selles nii oluline, et ilma ikkagi ei kipu sellest suuremat välja tulema.
Kõige leebemalt väljendudes.
Aga siin oleme ringiga tagasi selle juures, et eestlus ei tohi olla allaheitlik!
Ja see omakorda on tõeline valik, mida me märtsis valimiskastide juures teeme.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist, EKRE