23.07.2021
PortoRollo valitsus ei unustanud ka enda tagataskusse midagi sokutada. Pilt on illustratiivne.
„Õelaid tekste, mis keeravad kõik inimkonna loodu kõverpeeglisse, pipardavad kõvasti üle ja maalivad inimese suutlikkusest maniakaal-depressiivse pildi, on kirjutatud päris palju ja küllap andekamaid-naljakamaid, kui mina siin praegu suudaksin.
Sest minu eesmärk ei ole nalja teha – hoopis juhtida tähelepanu kõigele absurdsele, millega juba harjuma kipume. Võimalik, et langusajastute kõige hullem mürk on epideemiline lootusetus? Absurdset rumalust tuleb nii palju peale, et inimene lihtsalt ei suuda enam reageerida; ei suuda reageerida ka siis, kui juba tõesti viimane piir käes on…
Alustame võib-olla leebetest asjadest, näiteks mõne nädala eest ilmunud seisukohast, et pisivargused ei peaks olema kuritegu. „„See, et riik on otsustanud, et me karistame neid inimesi nagu kurjategijaid, tähendab seda, et me tegeleme mitte probleemiga, vaid probleemi tagajärjega,” ütles Parmas.” (ERR 30.06, Madis Hindre).
Probleemiga tegeletakse nagu ikka, mingit hüpet siin ju pole toimunud. Seega sisuliselt tähendab Andres Parmase (riigi peaprokuröri) öeldu, et probleemiga tegelemine on läbi kukkunud, läks trumm, mingi ka pulgad – ärme enam tagajärgedega ka tegele.
Eks ole, milleks tegeleda pisivargustega, kui õiguskaitseorganite jõud ja aeg kulub igasuguste insinuatsioonide kogumiseks, et vajadusel teostada süvariigi huvides riigipööre (nagu viimati jaanuaris)…
Sõbrad, meenutage nüüd oma elu – minult on elus varastatud kõiksugu asju: autost-jalgrattast tööriistade ja fotoaparaatideni. Ma ei ole mitte midagi tagasi saanud. Mitte kunagi mitte midagi! Ühel korral leiti varas isegi üles, aga tema ema sõbranna on kohtunik ja noormees on varastanud nii palju, et senise tempo põhjal peaks tagasimaksejärjekord minuni jõudma aastal 6000.
Ei, sellest ei saa teha järeldust, nagu poleks politseid vaja! See oleks puhas demagoogia. Institutsiooni kui sellise olemasolu juba iseenesest pärsib kurjategijate tegevust ja mõned kõige lollimad pannakse teinekord ka istuma.
Häda on aga hoopis selles, et mitte kuidagi ei pääse järeldusest, et kuritegevus tasub ära. Isegi kui sa vahele jääd, ei järgne mingit reaalset karistust. Ja prokuratuur on hädas, et liiga palju inimesi on kriminaalkorras karistatud! Ja isegi see ei ole kõige hullem – tõeliselt tragikoomiliseks teeb prokuratuuri „häda” pakutud lahendus: nimetame osa kuritegusid ümber millekski muuks.
Ja nüüd jõuame asjadeni, milles ei ole enam midagi naljakat: näiteks, et kes ikkagi selliste – ümbernimetatud või mitte – kuritegude kahju kinni maksab? Ikka tavaline inimene. See, kes teeb tööd ja saab palka (või dividende või pensioni või kasvõi loometoetust – igal juhul inimene, kes lisab ühiskonnale väärtust või saab tasu selle eest, et on seda kunagi teinud).
Mida teeb kauplus, kui sellelt muudkui varastatakse ja õiguskaitse „aitab” ainult sellega, et ei loe seda enam isegi kuriteoks? Tõstab hindu. Aga kuidas teisiti? Jaekaubanduseski ei kasva raha puus ja ikka oleme meie – üldsus, tavalised inimesed – need, kes maksavad kinni kõik selle, mis õiguskaitse saamatuse varjamise huvides „ei peaks olema kuritegu”.
Sõnastagem see üldisemalt – olles leebe kurjategija vastu, oled sa julm ohvri vastu.
Mõne nädala eest varastati mu ühelt tuttavalt jalgratas. Tuttav leidis selle isegi üles – oli müügis ühes selliste asjadega tegelevas jalgrattapoes. Arvate, et ta sai ratta kätte? (Mis sest, et ta saatis lingid rattapiltidest ja tal olid kõik dokumendid…) Ei, politsei pani tuima ja andis kurjategijatele aega ratas müügilt kaotada ja juppideks teha – otsi nüüd tuult väljal.
Aga oleks ma võtnud paar sõpra kaasa ja ratta ära toonud? Mul oleks olnud meeletult pahandusi, sest nüüd oleksin olnud mina kurjategija. Otsene rahaline kahju (advokaaditasud jmt) oleks ületanud kordades ratta hinna, rääkimata aja- ja närvikulust.
Nii et keda meie õiguskaitseorganid ikkagi kaitsevad? Vägisi tekib tunne, et kurjategijad on neile omad, keda tuleb hoida ja poputada – on ju nemad nende olemasolu mõte. Kurjategijaid tuleb kaitsta selle tüütu tegelase, ohvri, eest…
Kogu selle pika jutu mõte on, et see ei peaks ju nii olema!
See on lihtsalt üks järjekordne näide sellest, et me ei tegele enam pärisasjadega, vaid ajame mingis tabelis näpuga järge. Ja imelikult vaadatakse seda, kes julgeb küsida, miks me seda tegelikult teeme.
Nagu toodud jalgrattanäite puhul – mis tegelikult takistas politseid kohale minemast ja kontrollimast? (St kohe, poole tunni jooksul.) Ressursipuudus või ikkagi tahtmatus? Et sellise operatsiooni kooskõlastamine võtab aega ja kui mõni linnuke on kusagilt puudu, tuleb sihuke jama, et… Absurd ju.
Või mis peale kurjategija kaitsmise ja ohvri vaenamise on lasknud vastu võtta seadused, mis sisuliselt muudavad kuriteoks varastatu jõuga tagasivõtmise? Me ei räägi ju siin sellest, et riik peaks andma autasu ja preemia, kui poe turvamees varga maha laseb – ent võib-olla aitaks nii poe-, kui jalgrattavargusi ära hoida hulga suurem karistuse tõenäosus?
Ühiskondliku suhtumise muutmine (loomulikult koos vastavate seaduste-eeskirjadega) oleks siin tõeline ennetav tegevus – olemuslikult, kvalitatiivselt hoopis teisest ja kõrgemast maailmast kui õiguskaitseorganite senine tegevusetus või hale katse ümbernimetamisega statistikat parandada.
Aga kust peaks õiguskaitseorganitel tulema tahe midagi päriselt inimeste heaks teha? (Taas, ärgem laskugem demagoogiasse – jah, paljud õiguskaitseorganite töötajad tahavad seda siiralt ja paljud arvavadki siiralt, et nad seda teevad; jutt on süsteemi olemuslikust absurdist.)
Vastus on tegelikult kodanikuühiskonnas – et me lööme laiali tänase, nõukamentaliteedist, bürokraatiast ja ringkäendusest läbi mädanenud organisatsiooni, ja esitame endale küsimuse, kuidas me ikkagi tahame, et kuritegevuse ohjeldamine peaks korraldatud olema.
Ma tean, et siit algavad raskused – paljudele valijatele tundub ületamatu pingutus aju käivitada. Aga vast tasub parema homse nimel vaeva?“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
