Ats Miller, Absurdistan 2 – Mida on ühist praamiavariil ja jalgrattapiletil

Arvamus,
©Lugeja foto
President Kaljulaid ja meeskonnaliige õnnetul praamil Tõll. Pilt on illustratiivne.

„Üks oluline detail, mis kuidagi väga teravalt ilmestab surevat ühiskonda, on selle sarnasus settekaevuga selles mõttes, et tõelised tümikad kerkivad pinnale. Tuleb eriliselt rõhutada, et see (umbes sarnases sõnastuses ka Murphy seadustes kajastamist leidnud) tendents võimendub just koos allakäiguga.

Võtame kasvõi presidendid – meil oli suhteliselt normaalne tegelane taasiseseisvudes, kui lootus oli õhus. Nüüd… nojah. Aga lootust on veel siiski niipalju järel, et ehk teda tagasi ei valita, nii et mis temast ikka.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Räägime parem transpordist. Ja nähkem puude taga metsa – jutt pole ainult sellest õnnetust praamist, mis pani kaldasse küllalt tõenäoliselt sellepärast, et presidendilaadne toode ronis sinna, kuhu tal asja ei oleks pidanud olema, ja kaptenilaadne toode, selle asemel, et oma tööd teha, hakkas pugema.

Mul ei ole eeltoodud versiooni kohta ühtki tõendit. Ainult loogiline järelduste rada: kui tihti praamid hooga kallast rammivad? Arvestades meie presidendi käitumist, siis kui mitu korda on tema seotus intsidendiga tõenäolisem kui „tehniline rike”? Ma pakuksin, et 100–1000 korda.

Tähele tasub siinjuures panna veel seda, et tavaliselt ülesaamatus klikinäljas kollane peavoolumeedia on justkui ära tehtud. Aga ka tabud ja näivus on, muide, laguneva ühiskonna tunnused.

Vähegi mõistlikus ühiskonnas tehtaks mõlemale mainitud asjaosalisele ettepanek rakendada end tulevikus ametis, kus on vähem võimalusi paljudele inimestele suurt kahju tekitada – näiteks heegeldamises või aiatöödel.

Ja siis jäetakse hiidlased praamita – keegi juba ennustas, et tulevikus, kui mõni saarlane oma auto lömmi sõidab, antakse talle asenduseks mõne hiidlase auto. Kuidas üldse on lastud asjad niikaugele, et vedajal on õigust selliseid otsuseid teha? See, et formaalselt on tegemist erafirmaga, on hülgemöla!

Ühendus suurimate saartega on Eestile strateegiliselt oluline ja selle toimimise tagamiseks läheb kõvasti maksuraha. See on kellegi tõsine tegemata töö, üldisemalt sõnastatuna eksistentsiaalselt ohtlik ajukääbiklus, et kogu see valdkond ei ole riigi tugeva ja operatiivse kontrolli all.

Ja vaatame veel ühe astme kõrgemale – Muhu ja Saaremaa vaheline tamm valmis ülemöödunud sajandil. Üritagem korrakski ette kujutada, mismoodi seda tehti – praktiliselt ainult inimeste ja hobuste jõul. Kui palju on aeg edasi läinud, millised võimsused on tolle ajaga võrreldes ühiskonna käsutuses! Ja püsiühendust, mis end võib-olla kümmekonna aastaga ära tasuks, ei ole ega tule.

Veelkord järele mõeldes – edasiminekut ei takista miski peale saamatuse, tölpluse ja lühinägelikkuse. Neljaks aastaks valitud poliitikud ei saa sellest kasu – tegemist on natuke suurema projektiga. Ja selle taha surebki siin Maarjamaal kõik – maanteed, praamid, rongid, elektrivarustus…

Rongid – kuidas üldse on võimalik, et tervele Eestile ülimalt olulise ettevõtte juhtkonda satub tegelane, kes arvab, et jalgrattaid kasutatakse Eestis ebamõistlikult palju? (ERR 28.07, Ronnie Kongo, Elroni müügi- ja arendusjuht: „Kui rattasõit on väga odav, tekibki see, et seda kasutatakse sõiduvahendina rohkem, kui see ühiskonna seisukohast on mõistlik.“) Või teisiti küsides – jah, vigu esineb, aga kuidas see tegelane täna veel seal töötab?!?

Ei, see ei ole mõttetu plõksimine! See tähendab üldisemalt, et ei see inimene ega tegelikult terve Elron – ega laiemalt valitsus, kes on sõlminud seda võimaldavad strateegilised lepingud sellise firmaga – ei ole aru saanud, miks neid üldse peetakse! (Jah, just nimelt „peetakse” – kogu seda jama peetakse üleval maksumaksja rahast, kõige peamise eesmärgiga, et elu Eestis nüüd ja tulevikus vähemalt talutav oleks.)

Miski on läinud kohutavalt valesti, kui korraga riigihankega reisijatevedu haldama sattunud firma annab justkui möödaminnes rohelisema, ökoloogilisema ja tervislikuma eluviisi harrastajatele jalaga ja selle esindaja sisuliselt näitab ühiskonnale keskmist sõrme – et maksustame jalgrattasõidu, ajame mingit reaalsusega haakumatut, inimvaenulikku kelbast, ja mis te ikka teha saate, natuke virisete ja peate leppima.

Kas jalgrataste probleem rongis tekkis üleöö? Tõsiselt või? Jutt ei ole isegi mitte sellest, et tegelikult tunnistavad peaaegu kõik asjaosalised, et nad olid lühinägelikud – no ei näinud ette, et ratastega reisijaid nii palju tuleb. Jah, võime ju lisaks vabandada, et oleme üks Euroopa vaesemaid riike, ei jaksa piisavalt uusi ronge osta… Aga miks me mõelda ka ei jaksa, see ei käi ju raha eest?

Ehk vead planeerimises tehti juba ammu. Olgu, oleme nii loll rahvas, et no ei jätku raudteele neid, kes natukegi ettenägelikkust ilmutaksid. Või on nad ikkagi sealt kuidagi eemale peletatud, sest sugugi ei tahaks uskuda, et asjad on nii halvasti, et sinna ainult Ronnie-suguseid tööle satub?

Ja mis takistas juba vähemalt aasta pidamast ühiskonnaga dialoogi? (Et Elroni ja teiste raudtee üle otsustajate rumal lühinägelikkus on ju üldteada, aga proovime koos leida kõige vähem valusa lahenduse…)

Kas Elronis tõesti ei ole ühtki inimest, kes oleks suutnud välja raalida, et kuna just igapäevastest kasutajatest tuntav osa – ja just see osa, kel seda tõeliselt vaja on – sõidab soodustusega, tähendab jalgrattapilet neile rohkem kui kahekordset hinnatõusu?

Ühesõnaga, see on nüüd jälle see koht, kus Eesti ühiskond võiks öelda oma sõna, kus suunas me liigume. Kui me päriselt siiski ei taha, et rahvas jalgrattaga liigub, oleks aus see välja öelda. Mitte asi surnuks nöökida olulistele positsioonidele sattunud troppide abil.

Võimalik, et praegu on veel vara unistada, et ka bussid suudaksid rattaid vedada; võimalik, et see ei ole mõeldav ka Tallinna hobutrammi puhul (sest hobuaegadest edasi arenenud see ju ei ole).

Ja loomulikult ei ole see ju kõik. Lihtsalt paar hetkel kuuma näidet. Natuke õelalt ja üsna demagoogiliselt võiks küsida nii, et ega me ju ei imesta, et me Euroopa vaeseimate hulgas oleme, kuivõrd meil on näiteks need jalgrattavaenajad või et me ei suuda korrata üle-eelmise sajandi saavutusi saarte ühendamise osas?“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused