23.08.2020
Kosmose jaam ISS ja orkaan Genevieve.
„Tavaline argument kosmoseuurimise vastu on, et kas pole vastutustundetu, isegi alatu kulutada raha uudishimu rahuldamiseks, kui siin Maa pealgi asjad korras pole?
Vastu võiks sama õelalt küsida, et kuidas seostuvad mingiski mõttes inimväärse „korraga” islamiterrorism ja väärakad, kes kaebavad su kohtusse, kui sa ei luba neid lasteaeda liputama.
Jah, kosmoseuurimine on algusest peale sõjaline üritus. Kes valitseb kosmost, valitseb Maad. Raketid, millega koerad, ahvid ja inimesed poole sajandi eest üles saadeti, olid põhimõtteliselt needsamad, millega tuumapomme ligimesteni toimetada.
Kosmos peidab endas igas mõttes kujuteldamatuid rikkusi, küsimus on vaid selles, et esialgu pole meil võimalusi neid kätte saada – selleks vajalik tehnoloogiline hüpe on liiga suur, et seda ühekorraga teha. Ja selles mõttes oleme praegu olukorras, kus kõik, kes selles klassis võistlevad, vaatavad üksteisele näppude peale.
Et veelkord selgelt välja öelda – me ei valluta ei Kuud ega veel vähem ülejäänud Päikesesüsteemi keemiliste rakettidega. Esimene, kes paneb orbiidil kokku töötava tuumamootori, valitseb maailma.
Jah, muidugi mitte kohe ja mitte nii üks-ühele, kuid põhimõtteliselt võib seda olukorda võrrelda tuumavõidujooksuga või kasvõi koloniaalajastuga – maailma jagasid ära need, kellel olid ookeanifregatid, millele sai kummalegi pardale panna kaks rida kahureid.
Vast kõige õigem on ISS-ist ja senisest kosmoseuurimisest mõelda kui harjutamisest. Ei teatud ju enne esimeste elusolendite ülessaatmist, kas inimene üldse väljaspool Maad ellu jääb. Vajame minimaalseltki kogemusi, mis inimorganismiga pikaaegses kaalutuses ja kosmilise kiirguse käes juhtub. Sama kehtib materjalide-tehnoloogiate kohta, alates elutagamissüsteemidest, lõpetades mootorite-arvutitega.
Et suhteid paremini ette kujutada, tasub vast võtta üks ruuduline vihikuleht. Loeme ühe (tavaliselt 5 mm küljepikkusega) ruudu võrdseks 10 000 kilomeetriga. Joonistame sinna ühte nurka Maa, mis selles mõõtkavast tuleb natuke üle ruudu servade, aga samavõrra alla diagonaali (Maa ca 12 000 km oleks siis 6 mm ja 5 mm ruudu diagonaal on ca 7 mm). Kuu on Maast keskmiselt 380 000 km kaugusel, ehk 38 ruutu (19 cm – et mahuks vihikulehele) ja ca 4 korda väiksem, ehk ca 1,5 mm läbimõõduga kribal.
Püüdke nüüd sinna joonistada madalat Maa orbiiti, kus tiirleb ISS-i ja kus on üldse toimunud rõhuv enamik kosmoselende – 400 km, ehk 0,2 mm.
Tasub veel meeles pidada, et ka LEO-lt allasaamine on olemuselt imelihtne. Kosmiliste kiirustega võrreldes on sul vaja väga vähe energiat, et suunata end kokkupuutesse tihedamate õhukihtidega. Edasi on ainus mure mitte ära põleda – sisenemisnurk on väga lame ja atmosfäär võtab su kiiruse maha hulga sujuvamalt kui meteoriitidel, mis reeglina maapinnale ei jõua.
Mida aga tähendab näiteks Kuult startimine, eriti kui sul on aatomimootor? Kõigepealt on Kuu paokiirus ca 4,7 korda väiksem Maa omast, ehk isegi keemiline rakett kulutab Kuult minemasaamiseks ja talutava kiirusega Maa suunas liikumiseks mitte enda massist paarkümmend kuni sada korda rohkem kütust, vaid (olenevalt kütusest) 1,2–2 korda enda kaalu jagu. Kuul ei ole tuumamootori radioaktiivne saaste oluline (kes tahab vastu vaielda – jätke rumalad naljad, ei saa tulnukatelt trahvi) ja seega näitavad arvutused, et Kuult lähtuv kosmoseuurimine võib olla sada kuni kümme tuhat korda odavam kui Maalt kogu seda koli üles tõsta.
Ja just selles kontekstis tuleb vaadelda teravat huvi, et mis seal Kuul siis ikka on ja kuidas seda kätte saada. Meil ei oleks Kuust suurt kasu, kui see oleks lihtsalt üks kivikamakas. Pole ju mingit mõtet viia materjale Kuule, et seal midagi ehitama hakata, rääkimata inimestele esmavajalikust, ehk veest ja õhust (toidu kasvatamine oleks järgmine, kaugem mure).
Isegi Kuu tõsisemaks uurimiseks on oluline, et võimalikult palju toorainet saaks kohapealt – Maalt on kõike nii kuratlikult kallis üles tõsta. Pilt on hoopis teine, kui selle asemel, et tirida Kuule sadu tonne õhku ja vett, leiame Kuu pooluste igavesti varjus olevatest kraatritest jääd ja piisab paaritonnisest sulatamis-filtreerimisseadmest.
Samasuguse jada võib läbi käia kõige muuga – üks asi on kõike Maalt üles vinnata, hoopis teine vedada kohale seadmed, mis seda kohapeal suurusjärkudes rohkem suudavad toota.
Oletame näiteks, et Kuult leitakse suhteliselt pinna lähedal või otse pinnal väga head raualademed. Lihtsuse huvides natuke otsitud näide, kuid kui oletada, et kaevandamiseks vajalikud seadmed ei ole tänase kosmosetehnika hinnaklassis, vaid kõigest ca 10 korda kallimad maisest kaevandustehnikast, ja Kuult materjali Maa suunas saatmine tõepoolest 1000 korda odavam Maalt ülestõstmishinnast, võib juba ära tasuda rauast silindrite Maale läkitamine – selline „taevast kukkuv raud” võib osutuda odavamaks, eriti kaevandustest kaugel asuvates riikides-piirkondades.
Ja muidugi energia – tegelikult lihtsalt ei tasu päikesepaneelidega jamada, kuigi Kuul oleks nende kasutegur suurem (atmosfääri ei ole ja tolmuseks need ka ei lähe). Tuumatehnoloogia on aetud Maal kunstlikult kalliks drakooniliste ohutusnõuetega (ilma naljata, korralik tuumajaam on ehitatud vastu pidama kaksiktornide-laadsele lennukirünnakule), tuumaenergia on juba praegu kõige odavam energialiik. Ja Kuul on praktiliselt kõik maised ohutusnõuded lihtsalt mõttetud, jaam tuleb ainult igaks juhuks ehitada paar kilomeetrit inimasulatest eemale.
Lühidalt, kui keegi saavutab kord piisava potentsiaali, et Kuulinn käima panna, võib see hakata kasvama nagu pärmitaigen – me oleme harjunud, et meil on sada mehhaanilist abilist (nii palju kulutab tööstusriigis elav inimene keskmiselt rohkem energiat, kui ta enda lihasejõud suudaks anda), väljaspool Maad asuvates asundustes on see juba olemuslikult paar suurusjärku suurem. Praktiliselt piiramatus koguses odavat energiat aga on asi, mis õige kasutamise puhul võimaldab omakorda teha mida iganes – kasvõi kividest vett välja väänata…
Mis sellest kõigest Maal kasu oleks? Aga kujutlegem korraks, et kõige saastavam suurtootmine on Kuul. Isegi kui me tahame jaburdada ülemöödunud sajandisse kuuluvate tuulikutega, langevad muldmetallid kuulikestena kosmosest, iga tuuliku jaoks ei ole vaja hävitada kümnete hektarite kaupa looduskeskkonda, tekitada tonnide kaupa ohtlikke jäätmeid ja lasta kõige selle käigus atmosfääri süsinikdioksiidikogus, mida tuuliku „puhas” energia vast vaevu-vaevu kompenseerib…
Meil ei ole vaja põletada puitu sooja saamiseks ega solkida kütust „biolisandiga”, sundides selle tooraine kasvatamiseks pärismaalasi nälgima ja vihmametsi maha raiuma…
Kosmos võib aidata maised asjad korda teha – päriselt, kasutute, totakate ja kontraproduktiivsete asendustegevuste asemel.“
Ats Miller, kirjanik
