Ats Miller: äpardite valitsuse jätkudes on meil varsti kirsa tagumikus

Arvamus,
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

Viimasel nädalal on meie meedias saanud lugeda nii palju nii uskumatut lollust, et lihtsalt peab mõned asjad üle rääkima.

Kõigepealt, kuidas sõda Ukrainas edasi läheb? Selleks on põhimõtteliselt neli võimalust (ja umbes sellisel viisil on seda mõnedki allikad ka enne mind kokku võtnud, kuigi eestikeelsena ma ei ole veel midagi sarnast näinud):

1. Venemaa saab aru, et on ämbrisse astunud, ja taandub. See võimalus põhineb arutluskäigul, et välksõda on läbi kukkunud, Ukraina osutus oodatust tugevamaks ja Lääne reaktsioon oodatust valulikumaks; rünnak on takerdunud ja osaliselt ka seetõttu, et ilmselt polnud varudega arvestatud pikemaks konfliktiks.

Et nukuvalitsust Kiievisse panna ei õnnestunud, siis kaupleb Putin sanktsioonid maha selle eest, et tõmbub tagasi. Jättes spekulatsioonid selle üle, kaua ta pärast seda veel võimul on, tähendab see ikkagi Ukraina võitu ja kuigi n-ö karistada Venemaa ei saa (sisuliselt – näiteks reparatsioone see vaevalt siis maksab), läheneb Ukraina Läänele ja järgmise sellise konflikti oht on kordades väiksem.

See stsenaarium on väga vähetõenäoline ja seda sõltumata sellest, kui edukas on Ukraina või kui ülehinnatuks osutub Vene armee võitlusvõime. Putin ON end nurka värvinud ja kahjuks reaalsuses ei saa me „vahepealsest üle hüpata” kohe sinna, kus ta end punkris maha laseb.

2. Süüria, Afganistan, Vietnam – ehk see sõda jääbki seal vinduma. Aastateks, võib-olla aastakümneteks. Ida-Ukrainas on nn Novorossija, võimalik, et tõesti tuuakse Viktor Janukovõts (Ukraina endine president, kes 2014. a Venemaale põgenes) topiseks. Ukraina rahvas ei lepi ja ükskõik, kui Venemaa ka suudab sundida legitiimse valitsuse maalt lahkuma, jätkub vastupanu, mida Lääs rõõmsalt nii moraalselt kui relvadega toetab.

Venemaa jääb aastateks seotuks kulukasse konflikti, mis laostab seda nii majanduslikult kui moraalselt, ja küllalt tõenäoliselt on see sunnitud lõpuks ikka taanduma. Meile, olgem ausad, mitte kõige halvem, sest siis on Euroopal ja tervel maailmal vältimatult selge, et käib sõda, ja Venemaal on muudki teha, kui meile sama korraldada.

3. Raudne eesriie. Ukraina langeb. Venemaa saab jõudu ja julgust juurde. Maailm jaguneb küll kaheks ja USA toob vägesid Euroopasse juurde, kuid see ei takista Putinil mõne aasta pärast testimast NATO artiklit 5 – ja ilmselgelt Baltikumi peal. Ei ole midagi loomulikumat ja sirgjoonelisemat kui selline areng! NATO ju ainult möliseb…

Saagem aru, nii palju on räägitud sellest, et venelaste jaoks on olemas selline asi nagu Vene maailm – ja kui nad loevad näiteks Eestit sinna kuuluvaks, on see juba piisav põhjendus see ala Vene maailma tagasi tuua ja hävitada näiteks termobaarilise laskemoonaga vaenlased, kellel on mingi absurdne arusaam, et see maa võiks neile kuuluda, sest nende esivanemad on seal 10 000 aastat elanud; ja kui sinna pärast seda jääb veel eksinud lambukesi, siis küll neid õpetab ja harvendab Siber. Mitu korda tuleb see läbi teha, et pärale jõuaks?

4. Venemaa-NATO kokkupõrge. Asi võib selleni minna mitmel viisil. Alates sellest, et Venemaa võib kogemata rünnata mõnd NATO riiki, kuni selleni, et NATO-sse kuuluvate riikide kodanikel saab lõpuks kõrini lihtsalt pealt vaadata, kuidas Vene armee Ukrainas tsiviilelanikkonda hävitab (uskuge, need numbrid kasvavad varsti viiekohalisteks ja küsimus on, kas meie valulävi on kuue- või seitsmekohaliste juures…) ja nõutakse sekkumist, alates esiteks üsna „pehmest”, lennukeelutsoonist.

Kolme viimase võimaluse puhul võib asi millalgi minna tuumarelva kasutamiseni. Tõenäoliselt mitte Ukrainas (seal ainult sel juhul, kui NATO väed seal venelastele korralikult peksa annavad). Putin võitleb praegu nagu nurka aetud rott.

Tuumarelvaga on aga see paha asi, et… No ei ole enam 50-ndad, mil suurem osa Lääne inimesi selle perspektiivi peale ohkas ja läks keldrisse tuumavarjendit rajama. Nüüd hakkavad lumehelbekesed kiljuma ja paluvad, ise paluvad kirsat tagumikku… Oht natukegi kannatada saada on nii õudne, et kui keegi üldse söandab sellist mõtet väljendada, vajab noorem põlvkond toibumispäeva; ja soovitav veel pikka rahustavat vestlust rohepöördest või soolisest võrdõiguslikkusest…

Jah, see on ülevõlli õel iroonia! Võib-olla mitte kõige kohasem. Siiralt – vabandust. Ja vabandan ma mitte sellepärast, et ma tegelikult nii ei arvaks, vaid et mitte juhtida tähelepanu kõrvale peamiselt.

Nimelt, et tuumarelvad on maailmas olemas juba peaaegu 80 aastat. Suurema osa ajast on Venemaal olnud neid kõige rohkem ja pole esimene kord, mil mõnel seal hoog peale tuleb ja ta nendega vehkima hakkab. Sisuliselt see palju ei muuda – mingi hulk tuumarelvi on niikuinii koheseks kasutamiseks valmis ja tõsise konflikti korral… ma ei tea, kui palju venelased ise oma propagandat usuvad, aga nad pühitaks lihtsalt maa pealt (USA jt raketikaitse ehk peab osa kinni).

See on äärmiselt sünge stsenaarium, kuid kuidagi sama selge peaks ju olema, et ei ole võimalik lasta mingil mölakal teha, mis tal pähe tuleb, hirmust, et see võib nii-öelda minna lõpuni – hakata jonnima ja hävitada selle käigus enda ja päris suure osa muust maailmast. Mölakas jääbki niimoodi muudkui proovima, kui kaugele tal lastakse minna.

Kui sellest konfliktist midagigi kasulikku on tulnud, siis Lääs on ärganud. Ma ei tahaks liiga optimistlik olla, ent Euroopa kaitsekulutused tõusevad ja vast on varsti ka Soome ja Rootsi NATO‑s. Natuke lootust sisendab, kui ühtselt ja kiiresti on juba tehtud otsused aidata Ukrainat relvastusega ja relvastuda ka ise.

… Ja siin oleme taas sabassörkijad. Meil tuleks kiiresti teha otsus võtta vähemalt miljard laenu riigikaitse tugevdamiseks – kas veel keegi kahtleb, et seda läheb kahjuks ilmselt vaja!?!

Aga no oleme endale ikka haleda karja äpardeid sinna Toompeale kogunud! Meie parimate poegade ja tütarde hulgas on kümme avalikku putinisti, Kremli kasulik idioot Jürgen Ligi ja peaministrilaadne toode, mis suudab kehtestada segregatsiooni, ajada energiahinnad lakke, suruda endiselt vaenukõneseadust ja pilgutada ainult totakalt silmi, kui vaenlane väravas.

Päriselt ka – kuidas ometi on õnnestunud nii eriliselt juhid tropid välja otsida? Isegi suvaline juhuslik valik oleks võib-olla parem… See on see koht, kus ma hakkan varsti föderalistiks – rahval, kel on nii lootusetud juhid, ei ole mingit tulevikku.

Jah, aasta pärast on valimised ja ehk kõik muutub. Kui siis ainult juba liiga hilja ei oleks!

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused