Ats Miller: autovaba ala ja autovaba päev Tallinnas

„Tallinna planeerima mind muidugi ei võeta – et keegi ei saaks öelda, et ma isegi ei proovi, saatsin oma CV kah Tallinna strateegilise teenistuse direktori konkursile. Loomulikult sain tagasi selle automaatse ja absoluutselt ebasiira blää-blää, et tore ja kaalusime ja kahjuks…

No kas keegi päriselt usub, et ükski inimene kasvõi sekundiks seda võimalust kaalus? Ja ainus põhjus, miks saatis need kirjad laiali keegi viimasejärguline plikake, mitte robot, on, et ta on seni odavam kui robot.

Mis aga ei tähenda, et keskerakonnaöö Tallinnas igavesti kestaks, ja meie, mõtlevate tallinlaste olukord oleks lootusetu. Seega läheme linna tuleviku modelleerimisega edasi.

Tegelikult tähendab autovaba ala peamiselt seda, et kuna teatud kohta ei mahu autoga erinevatel põhjustel niikuinii kõik, kes tahaksid, teeme nii, et kõigil on ühtviisi halb ja keegi ei pääse. Täiesti loomulik lähenemine, mis ei tähenda isegi mitte seda, et keegi oleks kunagi midagi väga lollisti planeerinud või muidu ettenägematust ilmutanud.

Elu on selline ja niikuinii elame olemuselt suuremas osas keskaegseid tavasid järgivas asustuses, mille printsiibid töötasid sajandite jooksul välja inimesed, kel lihtsalt polnud ei võimalust ega vajadust arvestada praeguse autostumise ja rahva üksteise otsa toppimise ehk kõrghoonetega.

Mingis mõttes on elementaarne, et vanalinn – mis ongi arvestatud kõige rohkem vankritele ja sedagi mitte iga pere kohta – on autodele suletud. Samamoodi saab ju näiteks lauluväljakule või õue põhimõtteliselt ikkagi vaid hädavajalik transport.

Ent teiselt poolt tuleb ju vastu auto kui sellisega tulnud määratu vabadus – ja mitte abstraktses mõttes (mis ju ka oluline), vaid täiesti konkreetselt, ehk tööstus- ja nüüd ränirevolutsiooni mootorina, mille hüvesid me siin ju kõik naudime.

Teate, autode äraajamine täiesti töötab – palju te vanalinnas eesti keelt kuulete? Eestlane on sealt läinud. See on muutunud hiigelsuureks muuseumiks, mille üle võib ju uhkegi olla ja mis kahtlemata toob tulu, kuid see ei ole enam mitmes mõttes elus. Ehk eestlaste jaoks on keskaegne linnasüda kaotatud.

Selle jutu mõte on, et autovaba tänav kui selline on mõeldav, aga kui see pole mingi suurema, läbimõeldud poliitika osa, on see kas lihtsalt loll mõte või linnakeskkonna arendamise alatu imitatsioon. Ja Tallinna autovaba peatänav ei ole mingi suurema, läbimõeldud poliitika osa, sest seda viimast ei ole lihtsalt olemas.

Juba sajand tagasi mõeldi välja teatud linnaplaneerimise alused; see, et neid ei ole peaaegu kunagi õnnestunud ellu viia, on hoopis teine küsimus ja seotud demokraatiaks nimetatava tsirkuse põhimõttelise hädaga – linnaplaneerimises tuleb mõelda generatsioonide ja sajandite kontekstis, aga haugimäluga valija valib selle tölli, kes lubab paari aastaga sporaadilist aktiivsust ilmutada.

Üritame näiteks mõelda tsoonide või transpordikanalite kontekstis.

Ja püüame kogu aeg meeles pidada, miks me seda teeme? Me ei vaja ju näiteks teid või trammi või kõrghooneid või madaltihedat – me vajame elatavat elukeskkonda.

Tsivilisatsioon ei saa läbi suurlinnadeta. On määratu eelis, kui sul on kompleks, milles saab teha ja veel enam, arendada kõike, mida tsivilisatsioon üldse suudab. Siit edasi aga on suur vahe, kuidas linn töötab – kas see on piltlikult öeldes Silicon Valley või Kalkuta.

Konkreetselt Tallinna juurde tagasi tulles – me vajame hulga tööstus- või tehnoloogiaparke. „Pargid” võib antud kontekstis tunduda parasjagu irooniline sõna, aga kes keelab ka algsele tähendusele viitamast – et oleks ka rohelust, mitte ainult masina-traktorijaam. Võtame näiteks Ülemiste – miks see on käima läinud, miks seal on nii palju firmasid, kuigi transport imeb vilinal, hommikuti ja õhtuti on seal megaummikud? Sest osa komponente töötab.

Seega, me vajame veel mitte kaht-kolme, vaid vähemalt kümmekond suuremat ja mitukümmend väiksemat ala Tallinnas ja selle ümbruses nii umbes 100 km raadiuses, mis on omavahel kiire transpordiga ühendatud ja kus riik soosib tehnokompleksidele vajaliku infrastruktuuri loomist.

Mõtleme niipidi, et tegelikult on tohutu eelis ka see, kui ühest kohast teise saab rongiga. See tähendab sellise rongiga, mis käib tihti ja kiiresti – mis on sellisena ju hulga mugavam liiklusvahend kui oma auto. Või kui rong tundub millegi päratu suure ja koledana – olgem ausad, kui öeldakse „rong”, tulevad kõigil üle-40-stel silme ette veneaegsed rohelised, kolisevad ja räpased rongikolakad –, siis las peidame rööbastranspordi trammi nime taha ja muidugi annab asju vähemalt osaliselt lahendada ka ekspressbussidega.

Mida ikkagi teha alaga, mis laiades piirides piirneb „ülalt ja alt” veega ja läänes raudteetammi ja idas Kadrioru pargiga? Või küsime nii – ja loomulikult on see retooriline, suunav ja teatud mõttes muidugi ka demagoogiline küsimus: kas poleks aeg hüljata keskaegne ettekujutus Tallinnast ja teha nii, et ühest linnaosast teise jõudmiseks poleks tingimata vaja kõigepealt keskele kokku sõita ja siin aega, närve ja kütust kulutada, enne kui edasi pääseb? Ja see kehtib nii autoga liiklejate kui ühistranspordi kohta – noh, jah, on mõned linnaosadevahelised liinid (st need, mis keskele kokku ei jookse), aga ma sooviksin midagi väga halba inimesele, kes julgeb väita, et need on reaalselt kasutatavad… näiteks, et ta ise peab nendega iga päev sõitma.

Mõtleme selle läbi. Üks on selge – mainitud troppalalt tuleb minema viia nii palju funktsioone kui võimalik; see on pikem jutt, mida teha sadama, raudtee ja üldse selles kaalus asjadega. Tallinnas peab olema võimalik liikuda kesklinna ummikus istumata – ja seda sõltumata sellest, kas kuulutame kogu mainitud ala „õuealaks” või valime mõne leebema versiooni.

Aga autovabast päevast polegi midagi kirjutada. See pole rohkemat kui infantiilne totrus, mil kõik, kel vähegi võimalik, lihtsalt lükkavad oma asjaajamised teisele päevale.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist