Ats Miller: avaliku meedia koltumine on minevik – see idioodistub

Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller kirjutab sellest, millist soppa laseb oma veergudele ajakirjandus, kes peab ennast objektiivseks ja sõltumatuks.

“Alustada tuleks kahest tõdemusest:

1. Muistsest intermeediumist: „Statistika näitab, et meil loetakse palju ajalehti, aga juuakse ka palju viina. Võta siis nüüd kinni, kus on algus, kus ots, mis põhjus, mis tagajärg – kas lehti loetakse ainult purjus peaga või hakkas inimene jooma sellepärast, et luges lehe läbi…”

2. Haritud ja ühiskondlikult aktiivne inimene kipub väga ligikaudu 5% lehelugude puhul teadma üht-teist sellest valdkonnast ja probleemist – piisavalt mõistmaks, et ajakirjanik kas pole aru saanud või kajastab teemat meelega tendentslikult. Kust tuleb see rumal, mitte millegagi põhjendatud usk, et ülejäänutega on lugu parem?

Ainult ajakirjandusest infot ammutaval isikul võib ka parima tahtmise juures tekkida ühiskonnas toimuvast umbes sama adekvaatne pilt kui kroonilisel joodikul pulmapeost, kus ta end esimese poole tunniga „ära sätib” ja siis juhuslikel hetkedel „aktiivsust ilmutab”.

Alustasin käesoleva loo kirjutamist pisut rohkem kui kuu aega tagasi ja jätsin selle seisma, kaheldes, kas antud hinnang pole liiga karm ja näited kontekstist välja rebitud. Aga otsustatagu ise – esimene näide ongi üle kuu vana, kuid illustreerib perfektselt probleemi tuuma:

25.05 Õhtuleht „VIDEO | Kalju Paldis: Vägivaldselt surnu vaim hõivas lapse ja piinas teda aastaid”.

Õhtuleht ei ole siiski mingi nurgatagune tabloid, mida loevad vaid lootusetult nihutatud. Seda ostavad-tellivad ikkagi ka inimesed, keda me mööndusteta peame oma rahvuskaaslasteks. Ja siis ilmub seal esimesena, peamise artiklina häbenemata midagi hämarasse keskaega kuuluvat, midagi, mis peaks vähegi renessansist puudutatud inimese jaoks kuuluma labase meelelahutuse alla.

Kas Õhtuleht tunneb oma lugejaid? Et need nii lollid, nii pimeda, arenemata mõistusega, nii piiratud, nii primitiivsed, nii madalad ja lootuselt kultuuritud, et nende vaimu tuleb toita sellise sõnnikuga? Või lähtutakse eeldusest, et Õhtulehe lugeja saab ilma hoiatuseta aru, et tegemist on paremal juhul tobeda meelelahutusega? Aga sel juhul tekib ületamatu vastuolu, sest selline lugeja seda ju ei loe.

On tegu üksikjuhtumiga? Mis on täna (11.07) Õhtulehe esimene uudis? „Metsavana ilmaennustus…”

Postimees (õnneks küll mitte esimene): „3 tähemärki, kellele müstik Vanga ennustas 2019. aastal suurt õnne”…

Maaleht (suhteliselt alguses): „Maalehe suur aastahoroskoop”, ja nagu sellest vähe oleks, natuke allpool: „Maalehe astroloog Taimi Uuesoo: ees ootab huvitav sügis”.

Teate, on mõningad üldised põhimõtted, mis ühel juhul tuhandest on vast pisut ebaõiglased, aga kõigil teistel juhtudel hoiavad palju aega kokku. Üks neist on Homo sapienside, mõistusega inimeste hulgast kõhklemata maha tõmmata kõik, kes tõsimeeli väidavad, et midagi selles horoskoobinduses, vaimudes ja muus esoteerikas on.

Ükskõik kui formaalselt haritud see inimene on, ükskõik mida ta räägib, tuleb ta kohe, resoluutselt ja absoluutselt pikalt saata – ta on tõestanud, et ta mõistus töötab vigaselt, ja seega, kuigi ta võib juhuslikult ka õigeid asju öelda, on suure tõenäosusega kõik, mis ta ütleb-mõtleb, väärtusetu rämps. Kui leht alustab selliste artiklitega, siis kuigi selles kindlasti on ka väärtuslikke artikleid (näiteks arvamuste all), on suurem osa sellest väärtusetu ja laiemas plaanis ühiskonnale kahjulik rämps.

Olgem objektiivsed – ERR-is on teadusosa Novaator, millesse väga harva satub tõeliselt kahtlast materjali ja rünnakud sealilmunu vastu on enamasti olnud selgelt kallutatud, st kellegi ärihuvides.

Postimehe „Meie Eesti” alajaotuses on (11.07) esimesena „Kanada professor: teaduse põhialuseid peab õpetama juba lasteaias”, ehk siis intelligentne, asjalik ja põhjendatud seisukoht.

Samas – Postimees on (suuremas osas) tasuline, ometi leiab sealt suurel hulgal sisuturundust (moodne eufemism reklaami kohta, eks ole): „Rindade suurendamine…”, „Millist magneesiumi valida?”… Viimasele küsimusele, muide, leiab vastuse eelpoolmainitud Novaatorist: rõhuv enamik toidulisandeid on kasutud.

Lubatagu eelneva valguses tuua võrdluseks „Uued uudised” või „Objektiivi”. Jah, loomulikult on artiklid neis kallutatud. Keegi pole teistmoodi väitnudki – need on kindla maailmavaate esindajad ja loomulikult avaldavad need esmajoones neid toetavaid artikleid. Jah, neis on palju vandenõuteooriatesse kalduvat jampsi ja mõnuga lüpstakse liberaalide sonimist – täpselt nagu liberaalid mõnuga lüpsavad konservatiivide mõttepraaki.

Aga siin on väga oluline vahe – seesama Postimees (kui pisut allapoole kerida): „Foto: tõsielustaar nautis rinnahoidjavaba päeva!”, „Piltuudis: Serena Williams näitas maineka ajakirja kaanel peput!”, „Kuhu rändab sinu pilk? Noore lauljatari rõivavalik lööb pulsi lakke”, „Nii ilus! Lenna Kuurmaa näitab meigivaba näolappi ja heledamaid kiharaid”, „Kaunis ja naiselik! Marta Laan näitas võrratut säärejooksu”.

Kas on vaja jätkata?

Kui me räägime ajakirjanduse idioodistumisest, siis teatud nurga alt ei ole isegi märkimisväärne sedalaadi demagoogia, et näe Le Pen kohtus Putiniga, ja näe, meil on selle kohta pilt ka – samas kui nädal varem olid lehed täis täpselt samasuguseid pilte Putini ja Kaljulaiu kohtumisest. Või et mis kahju praegune valitsus Eestile teeb (kas keegi mäletab ühtki valitsust, mis poleks opositsiooni arvates olnud Eestile surmavalt ohtlik?)

Häda on selles, et seda servast vigast ja solgist infovoogu toodavad suured, mõjukad väljaanded. Et need väljaanded peavad oma lugejaid  šampinjonideks, keda tuleb hoida pimedas ja toita sitaga – aga seda ju vaimses mõttes on eksalteeritud pealiskaudsus, küündimatud klikipüüdjad pealkirjad ja „alternatiivne” möga.

Võib-olla kõige hämmastavam selle juures on, et leidub neid, kes on nõus selle eest maksma…“

Kommentaarid