Ats Miller baaselatisest: uue maailma väljakutse

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.

„Joonistasin eelnevalt välja ühe võimaliku perekeskse maksumudeli. Väga lühidalt koosneb see kolmest komponendist: 1. mingist minimaalsest baaselatisest, 2. laste saamist ja kasvatamist soosivast tulumaksusüsteemist ja 3. kompensatsioonimehhanismist teiste ühiskonnaliikmete tarvis.

Nüüd oleks tarvis vaadelda, mida selline korraldus kaasa toob ja kuidas selleni jõuda. Samuti pole tähtsusetu, kuidas see kõik väljaspoolt välja näeb.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kõigepealt tasub veelkord üle rääkida baaselatisse kui kontseptsiooni puutuv. Kindlasti ei ole see, mida välja pakkusin „tingimusteta põhisissetulek” – tingimusteta jagavad raha need poliitilised jõud, kes poputavad niimoodi endi valijaid, st inimesi, kes tahavad, et neid lihtsalt niisama, ilma ühegi piirava või kohustava tingimuseta ülal peetakse.

Olen korduvalt varem maininud, et baaselatis võib oluliselt lihtsustada bürokraatiat ja parandada ühiskondlikku kliimat. Ent usutavasti õnnestub baaselatis isegi riigi ja rahva heaks tööle panna – kui rakendada seda mõttega, et seda makstakse kodanikuks olemise eest.

Ärgem olgem utopistid, enamik inimesi ei saa kunagi kodanikuks sellel määral, mida näiteks eeldaks Ülo Vooglaiu raamatu „Elanikust kodanikuks” läbilugemine ja loetu mõistmine. Sestap pole ka mõtet siduda baaselatist näiteks valimistel osalemisega – milleks lisada valimistulemustele juhuslikkust ja mõttetut müra, kui kahejalgne ei taha või pole võimeline aru saama, mida ta valib? Või veel hullem, valib neid poliitilisi jõude, kes lubavad, et kui nemad võimule saavad, ei pea ta enam valimas käima…

Baaselatis on kodanikele, kes käituvad kodanikena. Baaselatist ei anta kätte asotsiaalidele, kurjategijatele, vastutusvõimetuks tunnistatutele ja näiteks sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjatele. Ka laste baaselatist kasutavad nende täisealiseks saamiseni nende vanemad (või hooldajad) ja loomulikult peab olema võimalik baaselatisest loobuda.

Kui tahta uuele süsteemile üle minna nii, et esimest sammu keegi peaaegu ei märkagi, on ka see võimalik – (1) pensionäride pension jagatakse kaheks, baaselatis ja mingi väljateenitud aastate osa vmt, et summad enam-vähem samaks jääksid; (2) palgatöölistele kaoks ära praeguse „brutopalga” alatu häma – maksud on maksud, on netopalk, mida sa kätte saad, ja bruto-, mida tööandja peab välja käima (riigikassas saavad need ju niikuinii kokku…), ja maksuvaba miinimumi asemel on baaselatis; (3) laste baaselatis annaks enam-vähem välja praeguse pearaha ja lastetoetuse.

Kummatigi on selge, et midagi tuleb välja mõelda mittekodanikest residentide ja kõikvõimalike tulnukatega, kes – mistahes põhjusel – on paraku siin ja lahti neist ei saa. Loomulikult on erandiks ka näiteks raskete puuetega inimesed, kes vajavad eluspüsimiseks palju rohkem.

Järgmised sammud uuele süsteemile üleminekul on samuti tehtavad üsna kiiresti ja need ei põhjusta ka riigikassas kaost, kui alustada suhteliselt tagasihoidlikult – näiteks ei ole maksuosa, mis iga lapse puhul vanemale lisaks kätte jääb (st maksudest maha arvestatakse) mitte 12,5%, vaid näiteks 2,5%.

Senistes ülevaadetes olen teadlikult (sellest lugejat siiski hoiatades) ignoreerinud kõike tervisekindlustusse, haigekassasse ja üldse arstiabisse puutuvat.

Kuid enne, kui selle juurde minna, tasub üle rääkida seni propageeritud – mulle meeldiks öelda, et lausa arrogantselt inimesekeskne – lähenemine, et maksud on kõik üks pott. Ja mitte ainult sellepärast, et iga asja eraldi maksustades jõuti Rootsis kõigile tuntud näiteni, kui Astrid Lindgren maksis ühel aastal rohkem makse, kui ta oli teeninud. (Ta kirjutas sellest mõistujutu ja suuresti ka sellepärast järgmistel valimistel sotside pikka aega kestnud võim kukkuski; võeti vastu seadus, et mistahes maksude kombinatsioon ei tohi ületada 85%…)

Ehk tavalise inimese jaoks ei ole tähtsust, on sotsmaks 33% ja tulumaks mingi põrunud valemi järgi umbes 20% ja siis veel mingid maksupudinad – oluline on, palju tööandja maksab ja palju sa kätte saad. Taasiseseisvuse algusaastatel, muide, oli ka sotsiaalmaks kahes tükis ja haigekassa osa eraldi välja toodud. (Võib-olla löödi selleks kokku, et mitte ainult mina ei arvutanud, et maksan üksi seda rohkem, kui oleks olnud arstiabi täishinna eest mu tollal 6-liikmelisele perele [abikaasa ja lapsed]…)

Ka tervise osas tuleks suurendada inimese vastutust ja anda võimalus valida. Esimeseks sammuks võiks olla, et mingi protsent (näiteks 5% – mis oleks väga ligikaudu 1/3 tervisekindlustuseks minevast maksurahast) on inimese enda määrata. Võib-olla enne, kui Eestis on reaalselt võimalik sõlmida erineva tasemega tervisekindlustuslepinguid, polegi sellega rohkem midagi teha, kui kulutada hambaravile või lihtsalt koguda (aga seda peaks olema võimalik näiteks suunata kellegi teise raviks; see kõik on muidugi hulga keerulisem, kuid millestki peab ju inimestele vabaduse ja vastutuse tagasiandmisel alustama…)

Pensione puudutav sarnane suhtumine on väljapakutud süsteemis juba olemuslikult sees ja alustada võib taas mõne protsendiga – ka näiteks 10 korda vähendatud lastelaste otse vanavanematele suunatud osa (arvutus eelmises artiklis) tähendaks neile 250€ lisapensioni. Kui samal viisil muuta vabatahtlikuks paar protsenti pensionikindlustusmakseid, tähendab see, et mitte keegi ei valiks enam praegusi ülbeid ja saamatuid pensionifonde, mis neile kohustuslikus korras suunatud raha kasvatamise asemel lihtsalt minema kandivad (pealtnäha) lollide tehingute ja röövellike haldustasudega.

Siinkohal, enne kui vaadelda, mis ühiskonnas veel muutuma hakkab, tuleb rõhutada, et nagu ei ole mõeldav minna hoobilt üle uuele süsteemile, ei saa ka kõiki tänaseid institutsioone lammutada. Nii, nagu peavad teatud ühiskonnakihi jaoks jääma seegid ja supiköögid, peab keegi – näiteks kohalik omavalitsus – tegema otsuse kõnealuste tegelase baaselatis hoopis mainitutele suunata.

See on taas filosoofiline küsimus – mil määral me saame (st peame inimlikuks) lasta kõigil silmitsi seista oma tegude tagajärgedega. Ei tohi ju unustada, et praktikas ei sünni inimesed kaugeltki mitte võrdsetena ja õnnetused on tihti just seda – igas mõttes ettenähtamatud õnnetused.

Ühiskondlik kontroll peab jääma. Me võime vaidlema jäädagi, milline on inimlik toimetulekupiir ja kas seda on üldse põhimõtteliselt võimalik ühildada baaselatisega (st antud kontekstis sellise nivelleeritud ja suhteliselt tingimusteta variandiga). Pigem asetuvad põhimõtteliselt ringi alusprintsiibid – jah, me garanteerime kõigile midagi; jah, me oleme jätkuvalt huvitatud, et inimestel oleks motivatsiooni tegutseda – et enamikul oleks tugev tahtmine rikkaks saada ja rikkaks jääda.

Ent kõige tähtsam – me suurendame inimese vastutust ja sealjuures niimoodi, et vanemad kasvatavad lapsi ja muu ühiskonna ülalpidamine on suuresti teiste õlul.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused